Jaanipäev Paljud rahvad seostasid jaanituld algselt päikesepüha ja -kultusega. See käib ka eestlaste kohta. Jaanilõkkeks koguti puid ja muud põletusmaterjali. Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld kutsuti 'leedutuleks'. Tavailiselt valiti jaanitule tegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik. Jaanilaupäeval koju ning kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka toad. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol see näitas, et neiu oli tähelepandav. Kuid palju rõõmu tõi
Jaanipäev Paljud rahvad seostasid jaanituld algselt päikesepüha ja -kultusega. See käib ka eestlaste kohta. Jaanilõkkeks koguti puid ja muud põletusmaterjali. Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld kutsuti 'leedutuleks'. Tavailiselt valiti jaanitule tegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik. Jaanilaupäeval koju ning kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka toad. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol see näitas, et neiu oli tähelepandav. Kuid palju rõõmu tõi
Kui, siis ehk seevõrra, et sajandi eest oli jaanituli sagedasti paik, kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema. Tänapäeval kohtuvad rohkem ühevanused sõbrad. Tule jaoks kasutati ära kogutud puud, 1970. aastatel ka näiteks vanad autokummid, millest sai suure tossulõkke. Tulle visati igasuguseid puuesemeid, põletati vanu paate, mõnikord ka käbisid. Värvilise tule saamiseks visati lõkkesse mõnikord ka kemikaale. 20. sajandi alguses peeti jaanitule suitsu tervendavaks, mistõttu oli tavaks juhtida piimakari ümber tule, inimestel aga käia läbi selle suitsu. Viimane juhtub lõkke ääres istudes tavaliselt nagunii. Ida-Eestis oli levinud tava hüpata üle tule ja Lõuna-Eestis tava ehtida lehmi pärgadega. Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde võhuetendused, kiikumine ja muusika. Lõkke juures tantsiti. Kui polnud
ilm väljas on, kui ta aga eksib, siis teeb ta end terveks eluks õnnetuks. 2.Mida sel päeval tehti. Lõket tehti jaanilaupäeva õhtul ja tavaliselt kestis see kuni jaanipäeva varaste hommikutundideni. Tänapäeval tehakse jaanituli enamasti ikka maa peale ja erilist kunsti selle asja juures eriti pole. Vaatamata Eesti väiksusele, tunti siinmail vanasti mitmeid erinevaid ja tänapäevaks juba unustatud jaanitule tegemise viise. Üks levinumaid variante oli pika ridva otsas süüdatud jaanituli. Sellise kombe kohta oli teateid Saaremaast Setumaani ja põhjus oli selles, et tuli kaugemale paistaks. Seal, kuhu jaanitule kuma paistis, kasvas vili hästi ja ümbrus oli kurja eest kaitstud.
aga tänapäeval tullakse sinna tavaliselt omavanustega. Jaanituli Paljud rahvused koos eestlastega seostasid jaanituld päikesepüha ja kultusega. Jaanitules koguti palju puid ja põletusmaterjali.20. saj keskel tehti Eestis erinevalt tuld. Näiteks Lõuna- Eestis süüdati tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis ning ka elava puu otsa viidud katlas. Seda tuld kutsuti leedutuleks. Lõket tehti kõrgemates kohtades. Vanasti oli kombeks ehitada jaanitule juurde ka kiik. lõkkeplats ehiti kaskede ja paberist tehtud laternatega ning hiljem ka elektriküünaldega. Lõkke juurde toodud kaski nimetati jaanikaskedeks. Kaskedega ehiti ka tubasid. Tulle visati kogutud puud ning ka vanad autokummid millest sai suitsulõkke. Tulle visati igasuguseid puuesemeid 1970. aastatel ka näiteks põletati vanu paate.. Värvilise tule 3
Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne- Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud 'leedutuli'. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik, kus lõke süüdati. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema jaanitule juurde ehitada ka kiik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka tube, nagu suviste pühade ajalgi. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol see näitas, et neiu oli tähelepandav. Kuid palju rõõmu tõi oma perega
liikvel ja nende eest tuleb oma vara kaitsta. Peremehed käivad põldudel ja vaatavad, et seal võõraid ei oleks. Kui ta aga juhtub nägema, et keegi on nõiduse eesmärgil tema põllul viljapead kokku põimunud, siis peab kiiresti tegutsema. Selline nõidumine võib põllule viga teha ja saaki mõjutada. Kokkupõimitud viljapead tuleb juurtega välja kiskuda ja kodus ahjus ära põletada. Mõned mehed teevad põllu äärde lõkked, et suits üle põllu ulatuks ja kaitseks umbrohu eest. Jaanitule kuma, mis põllule paistab, ei lase kurjal halba teha. See toob head ka inimestele ja loomadele. Et jaanituli kaugele paistaks, tehti see vanasti lagedale platsile või künka otsa. Jaanipäev on üks tore päev, tehakse tulid ja särki-värki. Lastakse napsu ja ollakse lihtsalt kaua üleval, kes suudavad. Mõned grillivad lõkke ääres, teised jälle tegutsevad telgis, kolmandad vaatavad toas telekat, neljandad magavad kuskil puhmas või voodis, viiendad käivad peikaga
Tiina ei tahtnud, et teda ema pärast mõnitataks. Ta tahtis öelda, et ta on täpselt samasugune elusolend nagu kõik teisedki. Tsitaati saab seostada sallimisega. Me oleme erinevad, aga ometi oleme me ka sarnased. Minu arvates on silmakirjalik kellegi teise elu vähem tähtsaks pidada. Tiina: „Hunt tapab ainult nälja pärast ja – hunt ei murra hunti, aga teie!“ Tiina ütles seda Tammaru rahvale, kui teda jaanitule ääres mõnitati ja pilgati. Tsitaat iseloomustab paljusid inimesi tänapäeval. Inimeste hulgas on tohutult palju õelust, kadedust, viha, mis loomade seas puudub. Tammaru peremees: „Nõid oled, ja nõia palga saad kord, nagu su ema nõid oli ja oma palga sai!“ Peremees karjus seda Tiinale, kui Tiina oli peale jaanitule plehku panemist tagasi tulnud, sest süüdistas teda Marguse ära nõidumises. Tsitaat on jälle sallimatusega seonduv
Suvistepüha; setode püha,esivanemate mälestuspüha;söödi mune,saia,korpe,pirukaid, pannkooke,värvituid kollaseid mune,sõira,suitsuliha.Keedeti kiislat. Jaanipäev; valmistati paremaid sööke.Tehti toite kohupiimast,keedeti mune,keedeti lambaliha, valmistati lambalihaga toite,tehti käkke,kamakäkke,küpsetati karaskid,saia,leiba,kooke. Mulgimaal pruuliti jaanipäevaks nn jaanikahja-õlut,millele lisati mett.Valmistatud toidud söödiperega ühiselt jaanitule ääres. Lauristipäev; küpsetati kooke,söödi lambaliha värske kapsaga. Rukkimaarjapäev; praeti liha ja tehti kooke,mõnelpool keedeti tanguputru. Mihklipäev;traditsiooniliseks mihklipäeva toiduks oli keedetud lambaliha naeriste,hiljem kartulite ja kaalikatega,lambalihasupp või lambalihasupp odrajahust klimpidega.Küpsetati karaskit,riivkartulikaraskid,porgandipirukat ja teisi pirukaid ning pannkooke.Mihklipudruks kas oli kartulipuder,riisipuder või ükskõik missugune puder
Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud 'leedutuli'. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik, kus lõke süüdati. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema jaanitule juurde ehitada ka kiik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka tube, nagu suvitsepühade ajalgi. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol see näitas, et neiu oli tähelepandav. Kuid palju rõõmu tõi oma perega
Villu ainsaks sooviks oli saada rikkaks hangeldamise ja puskariajamisega. Pärast vanglast vabanemist aga hakkab Villu kõvasti tööle. Kui Villu kuuleb, et Kõrbojale tuleb linnast tagasi peretütar Anna, kes oli nooreseas Villu sõber, sukeldub ta veel suurema hooga ja plaanidega talu töösse, et muuta talu jõukaks. Samal ajal plaanib Kõrboja peremees Rein, et Kõrboja talu hakkaks juhtima Anna, kes ei ole nõus oma kodutalust loobuma. Anna korraldab Jaanitule, kuhu ta kutsub ka Villu, kes on Annale sümpaatne oma töökusega. Peo käigus vestleb Anna Villuga ja uurib, kuidas tema Kõrboja talu peaks; Villu räägib, mida kõike ta teeks. Kuid jälle lööb välja Villu raske iseloom ja alkoholilembus. Purjuspeaga ta komistab kellegi otsa ja tahab kaklust alustada, kuid Annal õnnestub tülitsejad lahutada. Kui Villu laseb õhku põlluharimist segavaid kive saavad ta terve silm ja parem silm raskelt vigastada. Villu ei jää
Villu aga järvele ei läinud, vaid tegi Kivimäel tööd: lõhkus, sättis ja tassis kive. Anna oli vahepeal tagasi linna läinud ja Kõrboja Rein ootas teda nüüd tagasi koju, et Annale talukoht anda. Rein räägib Madliga, et kuidas küll Annale talukohta anda, millist peremeest ja väimeest ta Kõrbojale tahaks. Anna võtab pakkumise vastu ainult tingimusel, et tema ja Rein mõlemad elavad Kõrbojal teatud sunni all ja elavad kui Kõrboja käsualused. Anna korraldas järvel jaanitule/sünnipäeva. Kutsus ka Katku talu, aga nad ei tulnud kohale. Lõpuks siiski Villu tuli. Villu ja Anna läksid paadiga järvele, pärast seda istusid ühe puu all ja rääkisid juttu. Anna pakub Villule Kõrboja peremehe kohta, Villu ei taha peremeheks saada, sest ta on enda arust liiga vigane. Mõne aja pärast kohtuvad nad jälle ja Villu räägib Annale, et Anna väiksena Villu ühest silmast pimedaks tegi
Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud 'leedutuli'. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik, kus lõke süüdati. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema jaanitule juurde ehitada ka kiik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka tube, nagu suvitsepühade ajalgi. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol – see näitas, et neiu oli tähelepandav. Kuid palju rõõmu tõi oma perega
Visioon XII Rahvusvaheline Noorte Rütmimuusika Festival Visioon 29.-31. mai 2014. Festivali Visioon kolmel päeval toimuvad kontserdid ja meistriklassid Tallinnas ja Saue linnas. Festivalil osaleb igal aastal 120- 140 mängijat Eestist ja mujalt riikidest.2014.aasta Visiooni Tallinna kontserdid toimuvad 29. ja 30.mail:Tallinna Vanalinnapäevade raames eraldi kontsertidena Raekoja Platsil, Bastioni aias jaJazziklubis Philly Joe´s.31.mai kontserdid toimuvad Saue linnas Noortepäeva raames, Jaanitule platsi laval ja restoranis Loft Longe´s.Festival on mõeldud nii algajatele, kui ka edasijõudnud noortele jazzmuusikutele.Visioon 2014 peaesineja on Rahvusvaheline Noorte Big Band. Big Bandi dirigendid on Teet Raik (EMTA) ja Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia jazzosakonna juhataja, trompetist Nick Smart (London).Festivalil kuuleme rahvusvahelisi koostööprojekte, heliloomingut ning soolokontserte:Pae Kollektiiv ja Kirke Karja, Klaveriduo Joel Engqvist Lyssarides - Holger Marjamaa
pole võlgu teistele riikidele. Riik, kelle esindajad võivad rahvusvahelistel aruteludel hoida küürutajate vahel sirget selga. Lähiminevikus oli suur probleem Kreeka riigil, mis oli väga suurtes võlgades ja mille kulutusi hakkas kontrollima maailmapank. Neil oli ka oht Euroopa Liidust väljaviskamisel, aga kuna nad olid nõus piirangutega, siis oli neil võimalus jääda. Meil on alles vanarahvale tähtsad pühad ja uskumused – alates vastlapäevaliust ja lõpetades üle jaanitule hüppamisega. Eestis on läbi ajaloo neid väärtustatud ja tulevastele põlvedele edasi kantud. Loomulikult on ka teistes riikides sündmusi, mida väärtustatakse, aga tihtipeale on nad oma algse mõtte kaotanud. Näiteks võib tuua Põhja-Ameerika, kus on halloween eriti populaarne. Kuna ajaloos peeti seda paganlike juurtega pühaks ja sellel päeval riietuti nõidateks, vaimudeks, kummitusteks, siis tänapäeval on täiesti normaalne see, et riietutakse enda lemmikuks superkangelaseks.
Kui ta tagasi Katkule tuli, siis kõik rääkisid tema saabumisest. Villu oli pool pime, sest kunagi lapsepõlves, Marert( kes oli ka Kõrboja perenaine), kes temaga metsas mängis jooksis mingi ork käes ja sellega jooksis ta Villu silma pihta. Sellest ajast ei näe ta enam parema silmaga. Rein ehk kõrboja endine peremees, Mareti isa nägi palju vaeva, et Kõrboja pärandada Maretile ja et Maret ka sellega nõus oleks. Kui Maret ohjad oma kätte võttis, siis korraldas ta Kõrbojal Jaanitule ja ka samas oma sünnipäeva. Ta kutsus terve küla elanikud kohale. Ka Katku inimesed. Katkust tuli ainult Villu, tema vanemad ei tahtnud Kõrbojale tulla, kuna nad pidasid mingisugust viha Kõrboja vastu, kes tahtsid kunagi Katku talu karjamaid ära osta. Seal jaanipäeval olid kõik kohal. Terve õhtu tantsis Villu Maretiga. Hommikuks oli jutt nii kaugele jõudnud, et ta kutsus Mareti ja kogu piduliste karja endaga kaasa Kivimäele, kus ta muidu vabal ajal kive kõmmutas ja lõhkus
Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud 'leedutuli'. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik, kus lõke süüdati. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema jaanitule juurde ehitada ka kiik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka tube, nagu suvitsepühade ajalgi. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol see näitas, et neiu oli tähelepandav. Kuid palju rõõmu tõi oma perega
Jaanipäeva hommikul võib Jaan terveks eluks õnnelikuks saada, kui ta kinnisilmi ütleb, missugune ilm väljas on, kui ta aga eksib, siis teeb ta end terveks eluks õnnetuks. Lõket tehti jaanilaupäeva õhtul ja tavaliselt kestis see kuni jaanipäeva varaste hommikutundideni. Tänapäeval tehakse jaanituli enamasti ikka maa peale ja erilist kunsti selle asja juures eriti pole. Vaatamata Eesti väiksusele, tunti siinmail vanasti mitmeid erinevaid ja tänapäevaks juba unustatud jaanitule tegemise viise. Üks levinumaid variante oli pika ridva otsas süüdatud jaanituli. Sellise kombe kohta oli teateid Saaremaast Setumaani ja põhjus oli selles, et tuli kaugemale paistaks. Seal, kuhu jaanitule kuma paistis, kasvas vili hästi ja ümbrus oli kurja eest kaitstud. Mereäärsetel aladel aga ka Peipsi rannikul on olnud ja on tänapäevalgituntud tavaks vanu paate jaanitulele viia. Ruhnu saare elanikud tegid jaanituld ikka ainult kokkukuhjatud vanadest kalapaatidest
puhul võis juba tegelane saada. Mängiti peamiselt talvel, välistöödest vabamal ajal küla noorte kooskäimisel, mis enamasti olid seotud ühise töötegemisega, naguon Kihnu ülaljõstmised, Puhja kildsann, Alutaguse subrikud või Lääne- Eesti mängutoad. Viimased keelati küll 17 sajandil põhjendusega, et seal esinevat ebamoraalsust noorte omavahelises suhtlemises. Nii mõisa- kui talutalgud on tuttavad juba keskajal, ka lõppesid talgud lõbutsemisega. Mängiti jaanitule, Muhus ja Matsalu lahe ääres leedutule juures (2.juulil). Mängudega seostuvad tihedasti kiiged. Ka tundub kiigekombestik vana. Kiigelõbustused algasid varakevadel, seostati lihavõttepühadel kanamunade värvimise ja vahetamisega. Kiigepaigaks valiti sobiv lage plats küla ligidal, kus võimaldus mängida. Nagu kõigil on vaenlasi, oli ka mängudel vaenlasi, need olid vaimulikud ja vagatsejad. Kuna mänguasju polnud poest saada, tegid lapsed endale ise neid.
Raamatus tekib suhete puntraid. Kõrboja peretütar Anna naaseb linnast tagasi maale, isa Reinu tallu.(Rein teeb hiljem ka Annast Kõrboja perenaise, Anna jääbki maale.) Villu oli aga Annaga väiksena hea sõber olnud. Ükskord oli ta Annaga metsas ringi tormates ka oma ühe silma kaotanud. Siiani polnud mehel ühte silma. Nüüd hakkavadki nende vahelised suhted taas üles soojenema. Kui on ju ka Eevi, kellel on mure oma ema pärast ja lapse pärast. Kuid pärast jaanitule õhtul juhtunud õnnetust ja haiglast koju tulles, teeb Villu otsuse. Peale seda, kui isa oli talle öelnud, et täismeest ei saa temast küll kunagi, aga Kõrbojale peremeheks ta veel ju sobiks. Villu tunneb ennast solvatuna ja keeldub sellest, tuues peapõhjuseks, et ta ei taha Kõrbojale ,,sandiks" minna. Katku Villu otsustabki hoopis Kuusiku sauna Eevi Katkule perenaiseks tuua. Tema isa on aga sellele vastu.
Eesti president toomas hendrik ilves tegigi nii. Tema üleskutsele reageerisid palju inimesed ja jagasid oma mõtteid teistega. Vastused reastati üles. Mõned argumendid meeldisid mulle väga, aga mõni oli mittesobiv ja mõni oli üldse teemast täiesti mööda minu arvates. Mulle väga meeldis väide : "Meil on alles vanarahvale tähtsad pühad ja uskumused alates vastlapäevaliust ja lõpetades üle jaanitule hüppamisega. Piimahambadki visatakse ahjule." Tõesti on väga hea, et need säilinud on ja, et need kantakse edasi järgmistele põlkondadele. Meeldis ka see, et ,,Meil on laulupidu ja tantsupidu, kus on, mida uhkusega laulda ning mille taktis tantsida!" Ammu teadagi, et eestlased on tuntud laulu- ja tantsurahvas. Väga uhke tunne on olla laulukaare all ja teha seda mis on südamelähedane. Üks väidetest oli, et ,,Meil on ilusad naised." Ma ei tea kas see on nüüd see asi, mis teeb eestis
Vanglas oli ta olnud Künka Otto tapmise pärast. Seda ta ei kahetse, kuna Otto ise ründas teda pussiga. Villu saab teada, et Katku naabertallu, Kõrbojale tuleb tagasi peretütar Anna, kellega Villu oli nooruseas sõbrutsenud ja kelle pärast ta oli endal ühe silma peast jooksnud. Kõrboja Rein tahab talu tütrele anda, kuna ta ise enam ei suuda seda üleval pidada ja Anna on lõpuks nõus selle oma õlule võtma, aga peremees siiski puudus. Anna korraldab jaanitule ja kutsub kõiki kohale. Tal on samal päeval ka sünnipäev, esimene sünnipäev Kõrboja perenaisena. Villu läheb ka kohale, kuigi ta algul ei tahtnud minna. Sinna jõudes tervitab Anna teda kui vana tuttavat. See on külarahvale uus, sest kedagi teist ei olnud Anna sedasi tervitanud. Villu ja Anna lähevad koos lootsikuga järve peale, kuna Villu ütles, et tema laseks ilutulestikku järvelt. Järvel olles küsib Anna Villult, kuidas tema Kõrboja üleval peaks ja mida ta ette võtaks
Näiteks: tema tegevus ärritab Mari ning see räägib kõigile, et Tiina on libahunt. Ehk minu arust Mari ärritub liiga kiiresti ja räägib valel hetkel sobimatut asja. 3. Tegevusaeg ja –koht I vaatus II vaatus III vaatus IV vaatus V vaatus Tegevuskoht Rehetarus. Metsas Metsatuka alla Rehetarus. Rehetarus, maasikal. Jaanitule ääres. Pähnipalus. Tegevuse aeg Talveõhtu. 10 aastat hiljem. Suvel jaaniõhtul. Suvel 4 päeva 5 aastat hiljem. (aasta, Toimub suvel pärast Talvine aastaaeg, kuu metsas. jaaniõhtut. hilisõhtu. jne)
Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud 'leedutuli'. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik, kus lõke süüdati. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema jaanitule juurde ehitada ka kiik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka tube, nagu suvitsepühade ajalgi. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol see näitas, et neiu oli tähelepandav
Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud 'leedutuli'. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik, kus lõke süüdati. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema jaanitule juurde ehitada ka kiik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka tube, nagu suvitsepühade ajalgi. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud
Teised ütlesid talle, et ärgu ta seda tehku, sellest sünnib ainult tüli ja pahandust. Samal ajal sai Kõrboja endale uue perenaise. Vana Rein oli Anna sellepärast koju kutsunud, et ta tahtis talu kogu täiega temale anda. Algul ei tahtnud Anna kohta vastu võtta, kuid lõpuks võttis ikka. Peale seda hakkas Kõrbojal töö kohe kiiremini minema. Annat jätkus igale poole, teda huvitas nüüd milline tema talu on. Jaanilaupäeva saabudes korraldas Anna suure jaanitule. Ta lasi kõik ümbruskaudsed inimesed sinna kokku kutsuda. Tegelikult ei olnud see ainult jaanipäeva tähistamine, see oli veel Anna Kõrboja perenaiseks saamise tähistamine ja tema sünnipäeva tähistamine mida keegi peale Katku Villu ei teadnud. Tegelikult ei tahtnud Villu algul minna aga peale mõnda viinapudelit oli ta küll valmis minema. Tema oli isegi see kellega koos Kõrboja perenaine läks järve peale rakette laskma
Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud 'leedutuli'. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik, kus lõke süüdati. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema jaanitule juurde ehitada ka kiik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka tube, nagu suvitsepühade ajalgi. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol see näitas, et neiu oli tähelepandav. Kuid palju rõõmu tõi oma perega
Kindel oma soovides ja tahtmistes ( ta tahtis, et Villust saaks Kõrboja peremees. Sellepärast tülitses ta oma isaga ning ta ei andunud järgi ka siis, kui Villu ütles talle ,,ei" ning halises edasi. Heasüdamlik preili, kes ei soovinud otseselt kellegile halba ( talle meeldis Villu, kuid ta oleks soovinud, et temaga selliseid õnnetusi poleks juhtunud. Külarahvale, aga korraldas uhke jaanitule, et kõigil lõbus oleks). 4. Olulisemate kõrvaltegelaste iseloomustus Sauna Eevi Villu lapse ema. Tema kaitsemise pärast istus Villu vanglas kinni. Eevi elas oma haige ema juures saunas. Teda ähvardas sealt välja viskamine peale ema surma. Üksildane üksikema ( üksildane ootas ja soovis Villut omale kõrvale, kuid see ei juhtumata ; üksikema Villu ei olnud tema kõrval, kui ta last kasvatas )
Lind ei teinud temast välja. Jälle oli ta pudelite kallal. Üks pudel oli vigastanud lindu. Mardu haaras varese sülle. Taas oleks ta nagu kuulnud lindu palumas end vabadusse lasta. ,,Mine lenda!" Nii lasigi Mardu linnu vabadusse. Vares aga hüppas taas pudelite juurde."Sa pole vares, sa oled joodik,"kisendas Mardu. Mardu püüdis jälle linnu kinni. ,,lähme paren koerapoegi vaatama või vaatame kuidas majale uut katust pannakse." Lind ei vastanud. "Lähme kaspari juurde. Ta kallab jaanitule õlut vaatidesse," ütles poiss. Jõnks käis varese kehast läbi ja läinud ta oligi. Vares oli tark ja sai jutust aru. Ta tahtis õlut juua nagu kõik külamehed. Kui Mardu Kaspari juurde jõudis oli vares juba õlut proovinud. Mardu kutsus Mihklit koju, kuid vares ainult naeris talle vastu. Vares lendas ära. Lennates jõudis vares ,,Konna" kõrtsi, kus mehed talle heameelega õlut valasid. Kõik olid sõbrad. Kui aga sulgemise aeg kätte jõudis, ei kutsunud teda keegi kaasa. Vares
2004.a. rajati interneti püsiühendus ja uuest ruumist sai Avalik Internetipunkt. 1.1 Mis on hetkel koolimajas ja mida seal korraldatakse Hetkel asub vanas mõisamajas puuetega inimeste Tööõppe keskus, raamatukogu ja mingisugune kasutatud riiete pood ehk kaltsukas. Maja on väga hästi säilinud. Seal oleks ka nagu väikene park, sest koolimaja taga on mägi, kus saab talvel kelgutada, kiik, jalgpalli plats, korvpalli plats ja jaanitule koht. Koolimaja ees on tiik ja kaev ning kujukesed. Eriti ilus on seal ees lõvi, kus peal saab istuda ja see vaatab otse koolimaja poole. Suvel korraldatakse seal laatasi. See aasta oli üks eriti suur rahva mass ja inimesi oli tulnud igalt poolt kokku asju müüma ning ostma. Tiigi põhi on küll reostunud igasugu asjadega (nt: klaasikillud, pudelid jne). Sealt voolab osa vett mõõda jõge ära. Koolimaja piirab kiviaed ja selle sees kasvad palju puid
23.juunil ehk jaanilaupäeval ükski eestlane siiski töötegemisele ei mõtle. . Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja tingimata külastada surnuaial omaste haudasid. Õhtul süüdati jaanituli, aasta kõige olulisem tuli. Jaanituli ongi paljude eestlaste jaoks jaanipäeva keskmeks, mille jaoks juba pikalt ettevalmistusi tehakse. Traditsiooniliselt kasutatakse ära kogutud puud ja kasutusest läinud puuesemed. Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. julgemad näitavad rammu üle jaanitule hüpates, lootes nõnda heale õnnele ja tervisele järelejäänud aasta jooksul. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Jaanilaupäeva öösel on läbi aegade paadiga sõidetud, põletatud seal tõrvikuid või küünlaid, mis hämaruses pimedaks ju õigupoolest ei lähegi peegelduvad tumedal veel. Ennustamine
jaanituli, aasta kõige olulisem tuli. Jaanituld tehakse tänagi, see tava on üsna vähe muutunud viimase saja aastaga. Kui, siis ehk seevõrra, et sajandi eest oli jaanituli sagedasti paik, kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema. Tänapäeval kohtuvad rohkem ühevanused sõbrad. Jaanilõkkeks kogutakse aegsasti puid ja muud põletusmaterjali. Tule jaoks kasutati ära kogutud puud. Tulle visati igasuguseid puuesemeid, põletati vanu paate, mõnikord ka käbisid. Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid . Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja
põlevad jaanitulena ja nõiad keedavad kõvasti salarohte. Jaanilaupäeva öösel korjati ka ravimtaimi ning saunavihad pidid selleks ajaks olema valmis tehtud- hilisemad vihad ei ole enam nii pehmed ja lõhnavad. Neiud korjasid vaikides üheksalt heinamaalt üheksa õit ning punusid neis ristteel pärja. Pärg tuli pähe asetada ning kodus magama heites pea alla panna- nii pidi unes nägema oma tulevast abikaasat. Levinud komme tänapäevani on hüpata üle jaanitule, see pidi tooma edu ja kaitsma õnnetuste eest. Jaanipäeval toodi tuppa värsked kased, käidi saunas ning puhati öisest pidutsemisest. Jaanilaupäeval, 23. Juunil tähistab Eesti Vabariik võidupüha. Sel päeval, 1919. aastal purustasid eestlased Vabadussõja Võnnu lahingus sakslaste väe. Nii võib öelda, et kunagi jüriööl (1343 a.) alustatu viidi jaanilaupäeval lõpule.
Tere pere remmelgane marti, marti. Elu heinakõrsiline, marti, marti. Laulu ajal moodustavad mardid kaare ümber pererahva. Laulmise ajal kummardavad kõik. Mardiema võtab küünla ja annab peremehe kätte. Mardiisa : See tuli teie käes on esimeseks märgiks eeloleva aasta kevadest. Laske tal veidi aega põleda kõigil talvistel pühadel. Sama küünlaga võite süüdata jüritule ja lõpuks jaanitule ning küünla sinna jätta. Samasugune eluleek on kõigis seemnetes, mis ma teie õnneks praegu maha külvan. Kes seemne leiab ja kevadel mulda paneb, näeb head õnne uuel aastal. Seemneviskamise laul : Mart viskab sisse seemneõnne, Ahju ette eide õnne, Taha nurka taadi õnne, Nelja nurka neiu õnne,
Alates kolmandast rahvatantsupeost pisteliselt ja alates 1985. aastast juba pidevalt peetakse rahvatantsupidusid koos üldlaulupidudega. Alates 1962. aastast korraldatakse koos noorte laulupidudega ka noorte tantsupidusid. 3.2. Laulumängud Laulumäng on lauluga seotud rahvamäng. Mängimine oli noorte kooskäimistel üks tähtsamaid ajaveetmise vorme. Mängiti enamasti alates sügiseste välitööde lõpetamisest kuni kevadtalveni. Suvel mängiti kiige ja jaanitule juures, vabasse loodusesse sobisid hästi kõik jooksu, ronimise ja tõste mängud. Tekkelooliselt liigitatakse laulumänge kaheks põhiliigiks: vanemad ja uuemad laulumängud. Vanemad laulumängud on regivärsilise tekstiga. Neist arhailisemad võisid tekkida u 12.-14. sajandil, kuid mängud ise võivad olla vanemadki kui neid saatvad laulud. Mängulauludel on tavaliselt vanade töö- ja tavandilaulude või lastelaulude viis. Lauldi
kuni jaanipäevani, vahel kauemgi. Põhja-Eesti kiik oli tugeva ehitusega ja kestis aastaid. See rajati kahe toestatud samba vahele, kiik koosnes liikuvast võllist ja kahest teineteise vastu asetatud lauast, mis ühendati võlliga 48 samba abil. Kiik ehitati küla ühismaale noorte kooskäimiskohale (vainule, karjamaale vm). Selle kõrvale rajati tasasem tantsuplats (tsõõriplats) ning jäeti ruumi jaanitule jaoks. Peamised kiikujad olid tüdrukud. Poiste ülesanne oli teha kiik ja kiigutada. Vahel asusid poisidki kiikuma ja võistlema, kes suudab kiike kõrgemale ajada. Ilma lauluta kiigel ei oldudki. Enamasti laulis üks koor, mõnikord (eriti Põhja-Eestis) vaheldumisi ka kaks koori, teine teisel kiigelaual oma eeslauljaga. Vahel aitasid laulule kaasa vanemad inimesed. Nõnda oli kiigeplats koht, kus laule õpiti ja õpetati.
Ühelt poolt mõisteti edasiminekut ajajärgu nõuetes, teiselt poolt arvestati ette, et pidu jääb väiksemaks eelmistest. Jäeti ära iseseisev vaimulik kontsert ja määrati üksainus kolmeosaline üldkooride kontsert, millest iga osa algas vaimuliku lauluga ja sellele järgnesid ilmalikud laulud. Teisel päeval pidid esinema üksikkoorid, kuid võistulaulmine jäi hoopiski ära. Kõige lõpuks oli määratud kolme ,,rahvalaulu" esitamine ühendatud kooride poolt ja vana eesti kombe järgi jaanitule süütamine. Nõnda kujunes pidu ainult kahepäevaliseks; eelpäev oli määratud kooride vastuvõtuks ja peaprooviks. Laulupeo ametlikuks nimetuseks fikseeriti ,,Eesti tänu- laulupidu". 2. Toimkond alustab tegevust Toimkond pidas oma esimese koosoleku 26. oktoobril. Selle koosseisus oli ka Tallinna koolmeister H.Stein, kes kuulus Jakobsoni pooldajate hulka ja esitas koosoleku teistsuguseid seisukohti. H.Stein soovis, et kutsutaks kokku koorijuhid ja valitaks repertuaari. Steini arvates
16 veidikese Venemaada, natukese Narvamaada! Nukku koju kutsutakse, üle aia hõigatakse - tule koju, nukukene, tule koju, tunne oma! Mats su oma, hoia teda, Jaan su päris, pea teda! Poisid on nukud kinni püüdnud ja tulevad nendega tagasi. Kõnelagin ja seletamine. KARJALAPSED (kargavad jaanitule ümber ja laulavad.) Puhas püha Jaanikene, hoia minu karjakest karja minnes, koju tulles! Hoia metsa kahju eest, õpeta sa põõsa tagant karja haljast heina sööma! (Kilkavad) Jaanike! Jaanike! (ja jooksevad laiali.) VANALDANE MEES (võtab midagi pihuga maast ja pillub tulle). Tutrad tulesse, kasteheinad kesale, linad minu põllu peale! Sarvemäng näitelava taga; tuttav lehepilli-lugu. I TÜDRUK
ühelt poolt edasiminekut ajajärgu nõuetes, teiselt pool arvestati ette, et pidu jääb väiksemaks eelmistest. Jäeti ära iseseisev vaimulik kontsert ja määrati üksainus kolmaosaline üldkooride kontsert, millest iga osa algas vaimuliku lauluga ja sellele järgnesid ilmalikud laulud. Teisel päeval pidid esinema üksikkoorid, kuid võistulaulmine jäi hoopiski ära. Kõige lõpuks oli määratud kolme rahvalaulu esitamine ühendatud kooride poolt ja vana eesti kombe järgi jaanitule süütamine,et rahvast viia ühendatud rõõmu-meele-olusse. Nõna kujunes pidu ainult kahepäevaliseks; ellpäev oli määratud kooride vastuvõtuks ja peaprooviks. Laulupidu ametlikuks nimetuseks fikseeriti ,,Eesti tänu-laulupidu". Koorijuhtide kokkutulek Koosolek võttis vastu järgmised otsused: 1. Riia näituse ja laulupidude pärast Tallinna laulupidu tuua nädal aega ettepoole 2. Laulu-ja pasunakooride üldjuhiks valiti Tallinna Jaani kiriku pstor W.Grohmann. 3
Eelnevalt piirkonna pärimusega tutvunud Helisalvesti, video- ja fotokaamera, GPS, andmekogumik, kaardid Küsitluskava järgimine Koos maastikul käimine Küsitlemine: mida uurime? Ajalooline ja vaimne maastik Oluline võib olla kogu kohapärimus, kohanimed Tähendus, hoiak ja tegevus võib viidata pühapaigale Inimesele/kogukonnale olulised paigad Pühapaigale viitavad tegevused: Ohverdamine Ravimine Ennustamine Muu usuline kombestik Paiga säästmine Kaudsed viited: kiige-, peo-, jaanitule-, matuse-, kardatavad nägemuste jms paigad. Küsitluse juhtimine: Lugupidav ja toetav suhtumine Osavõtlikkuse ja silmside Küsitluskava ja uuringu eesmärgi sujuv järgimine Oluliste asjaolude mitmekordne küsimine Vajadusel korduv külastamine ja küsitlemine Märkmete tegemine vestluse sisu kohta (olulist pühapaikadest, soovitatud inimesed, taustaandmed) Reegel: Hoidu sisendamisest! Küsitlemise tööjärgud Esmane kontakt, tutvustamine ja töö eesmärgi seletamine, inimese teadmiste
Selle kroonikaga saab alguse Eesti linna narratiiv. Ennist olid kirjutanud kõik eestlasest kui maarahvast nüüd tuleb mängu linn ja selle olulisus siinses kultuuris. Huvipunktis on alamkiht, talupoeg, veidi kritiseerib ka aadlikke, mis oli tol aja väga tavatu. [[Kroonikas kaitseb eelkõige linnakodanike seisukohti. Huvitavalt ja piltlikult kujutab Vana- Liivimaa üksikute seisuste elu Liivi sõja eelõhtul, ka talupoegade oma, eriti mitmesuguseid lõbustusi pulmi, kirmaseid, jaanitule põletamist jne. Stiil väga mahlakas ja hoogne, mille all mõnikord on kannatanud ajalooline tõdegi. Armastab liialdada, säästmata sõnu oma mõttekaaslaste ülistamiseks ja vastaste mahategemiseks. Russowi kroonika on tuntud kõigile järgnevaile balti kroonikuile, kujunedes neile tähtsaks faktilise materjali allikaks.]] Bartholomaeus Anglicuse kroonika: u. 1245: Fikseerib asukoha, räägib rahvast, elanikkonnast, sotsiaalne riiklik süsteem, religioon mainitakse ära
pandi pood lõplikult kinni. Mis üritused, meelelahutus tegevused teil olid ja kas leidus ültse rahvast siin külas? Sel ajal oli palju isetegevust. Pillimehed hakkasid pidusid tegema. Minu isa oli suur isetegija, õpetas näidendeid ja teisi asju. Vanasti oli siin kõike tegevust palju rohkem kui praeguses Järva-Jaanis. Korraldati tantsuõhtuid, pritsimeeste pidusid, kus võisteldi ja niisama oldi mõnusad. Minu ajal oli maitule tegemine suurem ettevõtmine kui tänapäeval jaanitule tegemine. Toomamäel oli plats, kus tehti tantsu ja lõkkeõhtuid. Minu ajal (kommunismi valitsuse aeg) oli Jalgsemal väga palju talusid, talud olid enamjaolt rahvast täis. Inimesed elasid seal, kus elada said. Kas tundsid ka mõnda kirjanikku Jalgsemalt? Mina tean Hando Runnelit, kes muidugi on minu mehe tädipoeg. Mäletan teda umbes 50-st. Hando oli vagane ja suurt ei rääkinud, ta silmitses rahvast, kui oli pidu, küllap oli mõttes luule kogu aeg
Russowi kroonikast on inspiratsiooni saanud Jaan Kross ("Kolme katku vahel"), Aino Kallaste. 2 Kroonikas kaitseb eelkõige linnakodanike seisukohti. Huvitavalt ja piltlikult kujutab Vana- Liivimaa üksikute seisuste elu Liivi sõja eelõhtul, ka talupoegade oma, eriti mitmesuguseid lõbustusi pulmi, kirmaseid, jaanitule põletamist jne. Stiil väga mahlakas ja hoogne, mille all mõnikord on kannatanud ajalooline tõdegi. Armastab liialdada, säästmata sõnu oma mõttekaaslaste ülistamiseks ja vastaste mahategemiseks. Russowi kroonika on tuntud kõigile järgnevaile balti kroonikuile, kujunedes neile tähtsaks faktilise materjali allikaks. 17. saj kirjutatud kroonikates on oluline Tartu ülikoolis õppinud rootslasest ametniku Thomas Hjärne mitmeköiteline "Ehst-, Lyf- undn Lettlaendische Geshichte". T
Hirmul tuppa jooksis Illi, hüüdis: ,,Ema, armas ema! Tondid põristavad pilli, panid taeva värisema!" Armas laps, see on ju äike mis võib kohe vihma tuua lilled närtsitand on päike, nüüd nad igatsevad juua." Siiski kartis väike Illi, oli peidus kapi taga. Õues põristati pilli, sadas vihma ladinaga... Jaaniõhtu Metsast suure kuuse alt kostab lauluhääl. Valgus kumab ülevalt -- põlev tünn on sääl. Rõõm ja tants on kuuse all, tuju pidulik. Jaanitule lähedal istub habemik. See on vana pillimees, käes tal sikusarv, imelugusid sel sees, kuulab rahvaparv. Pidu lõpeb kuuse all, kustub tuleloit, siis kui hommik lähedal, taevas kumab koit. Meri Minu ees on merelaht, laine laine järel liigub, aga lustiliselt kiigub laine harjal valge vaht. Laine kohal lendleb tiir, naerukajakas lööb naeru. Astun paati, võtan aeru -- kutsub kauge silmapiir. Sääl on kala, hõbesilk,
kihelkonnast. Ukuvakk on mingi inimese poolt tehtud anum, nõu, kuhu Ukule viidi ohvriande. Ukukivid, kuhu viidi samuti ohvreid. Oskar Loorits on seadnud Uku olemuse tugevalt kahtluse alla. Arvab, et Uku on pseudojumal, mis on võimendatud Kalevipoja kaudu. Päike Päike ei ole Eesti rahvausundis olnud jumalaks ega jumaluseks. See on üks põhimõtteline erinevus võrreldes Indoeuroopa rahvastega. Eestis päikese pühaks pidamisest märke ei ole. On aga päikesemaagiat. Jaanitule tegemine on näiteks päikesemaagia ilming – tehakse tuld ajal, mil päike on saavutanud oma kõrgseisu. Baltimaadest on jaanituli kõige tugevam Lätis, seejärel Leedus ning Eestis viimasena, kuigi ka Eestis on see traditsioon elujõuline. Päevapööramisemägi – noored olid käinud seal pööripäevade ajal seksimas, viljakusmaagia. Päike on vähemtähtis kui kuu. Kuu Kuu kohta on pärimuses märksa rohkem kombeid, kui päikese kohta. Kuu ennustab ning mõjutab
Luterlasena kriitiline katoliku kiriku ja selle poliitika suhtes (nende lodeva eluviisi ja pattude eest jumal olevatki maad karistanud Liivi sõjaga). Russowi kroonikast on inspiratsiooni saanud Jaan Kross ("Kolme katku vahel"), Aino Kallaste. Kroonikas kaitseb eelkõige linnakodanike seisukohti. Huvitavalt ja piltlikult kujutab Vana-Liivimaa üksikute seisuste elu Liivi sõja eelõhtul, ka talupoegade oma, eriti mitmesuguseid lõbustusi pulmi, kirmaseid, jaanitule põletamist jne. Stiil väga mahlakas ja hoogne, mille all mõnikord on kannatanud ajalooline tõdegi. Armastab liialdada, säästmata sõnu oma mõttekaaslaste ülistamiseks ja vastaste mahategemiseks. Russowi kroonika on tuntud kõigile järgnevaile balti kroonikuile, kujunedes neile tähtsaks faktilise materjali allikaks. 17. saj kirjutatud kroonikates on oluline Tartu ülikoolis õppinud rootslasest ametniku Thomas Hjärne mitmeköiteline "Ehst-, Lyf- undn Lettlaendische Geshichte". T.
kiigepühad, nelipühad (ajavahemikus 10. maist - 14.06.) on olnud jõulude, lihavõtete ja jaanipäeva kõrval tähtsuselt neljandaks pühaks aastas. Suvisted tähistavad külvitööde lõppu. Tuppa tuuakse kaski. Ennustati ka ilma. Levinud ennustus on: ,,märjad suvisted rasvased jõulud". See tähendab, et suviste paiku sadanud vihm toob hea viljasaagi ja järelikult piisavalt toitu talveks. JUUNI - JAANIKUU, KESAKUU, PÄRNAKUU · Jaanipäev (24. juuni) on seotud maagilise jaanitule tegemise ja kiigelkäimisega. Jaanituli tõi head nii inimestele kui ka loomadele ja taimedele. Vanad eestlased pidasid tähtsaks ka jaanihommikust kastet. Sellega pesti silmi ja nägu, et tervis hea oleks. Üldlevinud on ütlemine: ,,Jaan avab taevaluugid."(enne jaanipäeva on ilmad kuivad, pärast jaani hakkab aga rohkesti sadama.) Kui jaaniõhtul päike selgelt loojub, tuleb kuiv sügis; läheb aga päike pilve taha, on sügisel palju vihma oodata
1 sõjaga). Russowi kroonikast on inspiratsiooni saanud Jaan Kross ("Kolme katku vahel"), Aino Kallaste. Kroonikas kaitseb eelkõige linnakodanike seisukohti. Huvitavalt ja piltlikult kujutab Vana- Liivimaa üksikute seisuste elu Liivi sõja eelõhtul, ka talupoegade oma, eriti mitmesuguseid lõbustusi pulmi, kirmaseid, jaanitule põletamist jne. Stiil väga mahlakas ja hoogne, mille all mõnikord on kannatanud ajalooline tõdegi. Armastab liialdada, säästmata sõnu oma mõttekaaslaste ülistamiseks ja vastaste mahategemiseks. Russowi kroonika on tuntud kõigile järgnevaile balti kroonikuile, kujunedes neile tähtsaks faktilise materjali allikaks. 17. saj kirjutatud kroonikates on oluline Tartu ülikoolis õppinud rootslasest ametniku Thomas Hjärne mitmeköiteline "Ehst-, Lyf- undn Lettlaendische Geshichte". T
pühitsemata ega kirmas pidamata. Suvi Suve märksõnad on päike, rohelus, lilled, kiiged, laul, värske heina lõhn. On kõige valgem aeg. Vili võrsub, kari kosub. Jaanipäev Jaanipäeva aeg on kõige pikemate päevade ja kõige valgemate ööde aeg (koit ja eha saavad kokku). Suve saabumise kohta öeldi, et lõolaul lõpeb, käole läheb odraokas kurku (enam ei kuku), vaiki jääb ka ööbik. Maagiliste toimingute põhiosa kuulub jaanilaupäevale. Nii on ka jaanitule süütamisega. Jaaniku paigutamine posti või ridva otsa on meil läänepoolsete kultuurimõjustuste tulemus, märkides päikese jõudmist oma kõrgseisu. Meie uskumustes ja ka jaanilauludes on jaanitulele siiski omistatud pigem puhastavat, tõrjemaagilist toimet. Tulevalguse ja suitsu mõju pidi ulatuma üle põldude ja heinamaade võimalikult kaugele. Laulusõnades manitseti kõiki nii vanu kui noori kokku tulema ja ka tuld hoidma, sest "säde kargab katusele, ebemed külavahele
annaabi.ee 
