Sügisest sügiseni
Need süütavad mus hellad aimdused,
pean seisma nagu palvetaja.(Under 1904:12)
Sula on tulnud üle maa,
tuleb ja tuleb ning otsa ei saa.
Luksud ja nuuksud kurgus kui lapsel,
pärani kargab siis huulte kapsel. (Under 1923:207)
Siis tuleb kevad, jalas kiirtest kingad,
ja laotab maale kirendavad kangad.
Ta põimib piha ümber purpurvöö.
Päev pole enam päev, öö pole enam öö. (Visnapuu 1950:471)
Kus lõpeb päev, kus algab öö?
Silm silmas nad jaanikuul,
neid ühte köitnud hõbevõõ,
üks süttimas teise suul. (Under 1943:435)
Lõhnab magusalt, magusalt suvine tuul,
toob niitudelt ja nurmelt hõngu.
Ja päike hõõgub kui tuline kuul,
õhk on täis valguse lõngu. (Visnapuu 1932:279)
Ah, ammuks see oli, kui alles iiris
mu akna poole hellitusi heitis
ning lõhnadega ootvat tuba täitis
koorvalgena kuu kummitavais kriisis. (Under 1912:66)
Noid kuldseid lehti sügavrohelisen
kui halli juust kesk tõmmu tukka
annaabi.ee 
