lähedane keemistemperatuurile, kiired laetud osakesed tungivad läbi kambri seinas oleva õhukese akna kambri tööruumi ning ioniseerivad ja ergastavad seal oma teel vedeliku aatomeid, kui kambris rõhku järsult vähendada, siis läheb vedelik lühikeseks ajaks ülekuumendatud olekusse ning sel ajal kambrisse tunginud laetud osakesed jätavad oma teele aurumullidestkoosneva jälje, sest ülekuumenenud vedelik hakkab keema eeskätt ioonide lähedal, isolatsioonikamber seal osake ioniseerib gaaasi, muutudes elektrijuhiks, ning elektrivälja tekitamisel hakkavad laengud liikuma ning teatud väljatugevusest hakkavad nad gaasi aatomitega põrkuma ning see anslüüsib üheaegselt laetud osakeste signaale ning määrab nende trajektoori ning ioonid võidakse tõmmata elektrivälja abil kambri põhjale asetatud traatvõrgustikule, tiivkamber traatvõrgustikule tõmmatud ioonid triivivad gaasis piki
Sarnase tööpõhimõttega on ka mullikamber. Suured mullikambrid on mitme kuupmeetrise mahuga. Kuna kiirendid tekitavad sadu põrkeid sekundis ja ühes reaktsioonis võib tekkida mitukümmend osakest, siis on nende jälgede analüüsimine väga töömahukas. Kui osake ioniseerib gaasi, siis muutub see veidi elektrit juhtivaks. Kui tekitada seal elektroodide abil elektrivälja, siis hakkavad tekkinud laengud elektroodide poole liikuma. Seda on lihtne mõõda. Isolatsioonikamber ei näita osakeste täpset teed, vaid registreerib ainult nende läbilennu. Isolatsioonikambris tekkinud ioonid võidakse tõmmata ka elektrivälja abil kambri põhjale asetatud traatvõrgustikule. Triivkamber annab trajektoori punktidest kaks koordinaati, kuid teda on võimalik panna 'reetma' ka kolmandat. Selleks tuleb arvutada ioonide võrguni triivimise aeg. Nii saame aja projektsioonikambri. Kõige moodsamad oma töö kiiruse ja väikeste mõõdete tõttu on pooljuhtkambrid
annaabi.ee 
