Elatist teenivad nad tihti muu tööga. Enamasti suhtuvad nad nähtavasse maailma lapseliku puhtsüdamlikkusega. Üldjuhul ei kasuta naivistid tsentraalperspektiivi, õhu ja valguse kujutamise võtteid ega arvesta anatoomiat. Naiivset kunsti on peetud lähtuvaks ainult kunstniku isiksusest ning just sellega püütakse seletada naivistliku kunsti värskust ja ainulaadsust. Naivistlikes teostes on üldjuhul väga kindlalt konstrueeritud kompositsioon. Naivismi kohta on öeldud, et see on isetekkiv, see tähendab, et seal kus areneb naiivsus, sünnib ka naivistlik kunst. Naivismile on iseloomulik pöördumine tagasi esemete alguse juurde, kohatine kohmakus ning detailiderohkus. Prantsusmaal vastandus naivism kunstivooluna teadlikult klassitsistlik-akadeemilisusele. Teatavasti soosis see ajajärk kunstiinstitutsioonidest eraldiseisvate kunstiilmingute levikut, traditsioonilistes kultuurides loodeti leida tõelist loovust, mida kogemusena modernismis rakendati.
4) Tekiskooslus e. sekundaartsönoos inimmõjul (raie, põlengu vms. tagajärjel) põliskooslusest tekkinud taimekooslus. 5) Järgkooslus s.o. koosluse arenguaste. Üksteisele suhteliselt kiiresti järgnevad järgkooslused moodustavad suktsessioonirea (koosluste vahetumise rea). Vastand järgkooslusele on püsikooslus. 6) Püsikooslus stabiilne pikaealine kooslus, mida võib käsitleda kui kliimaksit (koosluste arengurea suhteliselt püsivat lõppjärku). 7) Põliskooslus s.o. isetekkiv (loomulik) fütotsönoos, st. taimekooslus looduslikus põlistaimkattes. 8) Vaegkooslus äärmuslikes toitetingimusis kujunev liigivaene, kuid hästi kohastunud liikidega kooslus (näit. raba). Milliseid organismirühmi kooslusse haaratakse, oleneb uurimise eesmärgist. Looduses esinevad kooslused erinevad üksteisest liigilise koosseisu, erinevate liikide arvukuse ja selle poolest, kuidas nad funktsioneerivad.