Kõne Katrin Karu 1.KU Lugupeetud õpetaja ja klassikaaslased. 96 aastat tagasi kuulutati välja Eesti Vabariik. Aga mis maa see ikkagi on, millel me elame? Milline on meie, eestlaste, elu ja olu tegelikult? Kas asjad on tõesti nii halvasti nagu räägivad erinevad telesaated, ajakirjad ja enamik inimestest, või on meie pisikeses isamaas tegelikult palju rohkem head ja seda, mille üle me võiks uhked olla, pideva virisemise asemel? Ma nõustun, et Eestimaa ei ole kaugeltki täiuslik. Meie palgatase on mitu korda madalam kui mujal Euroopas. Meie parim tööjõud lahkub Eestist, otsidest välimaalt kõrgemat palka ja paremaid elutingimusi. Samuti puudub meil hea poliitika, valimiste ajal on kuulda palju lubadusi Eesti rahava elu parandamiseks, kuid need jäävadki ainult lubadusteks. Tunduks, nagu kõrgematel
rahvusest kodanikud ei võikski kasutada oma põhiseaduslikku õigust avalikele kogunemistele. Baltimaad või Balkan? Seega "pronksiööle" järgnes meediakampaania arvamusartiklitena ja juhtkirjadena, mida jälgides tekkis mitmeid kordi tunne, et ma ei ela mitte 21. sajandi alguse Eestis, vaid 20. sajandi 90. aastate Balkanil. Serbia meedia haaras tookord kiiresti kinni Milosevii väidetest, et Kosovo puhul pole küsimus mitte ainult poliitikas, vaid "meie isamaas". Keelekasutus Serbias taandus demagoogiale, retoorilistele küsimustele ja hüüatustele "äravalitud rahvast", kes astub vastu oma saatusele. Tekkisid enesehaletsus, ultimaatumid, vägivalla õigustamine, konspiratsiooniteooriad jne.4 Niisugune retoorika lõi serblastele nii Serbias, Horvaatias kui Bosnia-Hertsegoviinas tugeva "rahvusliku konsensuse", suurendas aga ühtlasi viha ja halvakspanu "mitteserblaste"
annaabi.ee 
