Rahvustundest ja patriotismist
Vastukaaluks iseseisvumisaegsele patriotismi- ja rahvuslainele ei tekkinud samasugust efekti
riiki kaotades. Eesti saatus otsustati kõrgemate organite poolt ja inimestel puudu võimalus
kaasa rääkida riigi säilimisele. Enam ei nähtud reaalset võimalust riigi päästmiseks, kuigi
paljud oleks südamesopis seda soovinud. Kui omariiklus hävis, mõeldi rohkem enda ja vara
peale. Patriotism jäi tagaplaanile, sest isamaameelsuse väljendamine muutus ohtlikuks. See oli
üks põhjustest, miks lahkuti Eestist. Puudusid ka agitaatorid, kelle eestvedamisel oleks rahvas
olnud valmis võitlema vabaduse säilimise nimel.
Rahvustunne suurenes eestlastes taaskord 20. sajandi lõpus Nõukogude Liidu
lagunemise ja perestroika ajal. Iseseisvuse mekk veel suus nähti taas võimalust moodustada
Laura Huik
oma riik