Hubridisatsioon ja heteroploidsus kui bioloogilise mitmekesisuse allikad huufe moodustavatel seentel
protsesside käigus kaob kromosoome ja tekib palju uusi genotüüpe
(Papa 1979; Caten 1981).
Seened, eriti kottseened on kohastunud kiireks evolutsiooniks tänu
haploidsusele, lühikesele generatsiooniajale ja anastomooside
olemasolule, mis võimaldab sugulist ja/või paraseksuaalset
geenivahetust genetite või isegi liikide vahel. Haploidse genoomi kiire
replitseerumine tagab suure hulga mutatsioonide kiire leviku, samas
paraseksuaalsus ja liikidevaheline ristumine aitavad kaasa
introgressioonile ja genoomi laiaulatuslikele ümberkorraldustele.
Hübriidide tunnused ei ole mitte ainult segu vanemate tunnustest.
Hübriidid võivad omada täiesti uusi võimeid ja asustada uusi
ökoloogilisi nišše. Järjest enam tehakse kindlaks nii sugulise kui
mittesugulise päritoluga hübriide. Liikidevahelisi hübriide võib kohata
enamikus seenehõimkondades (Schardl & Craven, 2003).
Rääkides liikidevahelistest hübriididest lähtume sellest, et nende
annaabi.ee 
