kasutas Reich lindmuusikavõtteid. Ta kleepis salvestatud makilindid kokku silmusteks, nii et lint ei liikunud ühelt poolilt teisele, vaid korraga kahel poolil. Seega kordus katkematult üks ja seesama muusikaline materjal. Siis pani ta need lindid eri magnetofonidele korraga mängima ning viis seejärel makid sünkroonist välja. Sel kombel avastas ta nn. faasinihketehnika. Seda võtet kasutas ta seejärel mitmes instrumentaalteoses, millest tuntumad on "Piano Phase" (1967) ning "Violin Phase" (1967). Esimene teos, mis annab tunnistust helilooja loomingulise käekirja muutumisest on "Muusika 18 esitajale" (1976) 1980. aastateks on Reich lõplikult loobunud ülinapist temaatilisest materjalist, sealt alates on tema teosed ka mitmeosalised, esituskoosseisud on suuremad ning meloodiakaared pikemad. Helilooja selle perioodi üks hinnatumaid kompositsioone on
tähtsama. Referaadi eesmärgiks on saada teada veidikene Timo Steineri elust ja tema muusikalisest teekonnast, mis on teinud temast helilooja. Otseselt ei olnud mul võimalust tegelikult teda valida, kuna sain teema pimesi, aga üritan referaadis välja tuua kõik selle, mille pärast see valik minu jaoks õige oli. Timo Steiner on öelnud: · ,,Mul on teostest alati umbes paarkümmend varianti. Proovin erinevaid ideid ja teid." · ,,Loo rääkimine on oluline, ka instrumentaalteoses. Loomulikult on see abstraktne lugu, karakterid, mis arenevad, pildiline kujutlus, pildirida. Üks pilt on talvisest ilmast päikesesädelus ja lume kiiskav helendus, sa lähed ja sul on väga valus, aga ka meeldiv olla... Selle kujutluspildiga olen tegelnud mitmes teoses. Teine pilt on voolamisest tänavate kaskaad, autode vool tänavatel, voolav jõgi..." · ,,Tundub, et Euroopa heliloojatel istub kultuuriline kogemus sees, sõltumata nende stiilist
annaabi.ee 
