DDT diklorodifenüültrikloroetaan Ants Nokkur Metsandus I Sisukord Aine struktuur Ajalugu Paul Hermann Müller Omadused: keemilised/füüsikalised Kasutamine Kuidas tekib? Mõju inimestele Mõju keskkonnale DDT seos Eestiga Keelustamine Kasutamine tänapäeval Kasutatud materjalid Aine struktuur Ajalugu Sünteesiti esmakordselt 1874. Aastal 1939 avastas P.H.Müller insektitsiidse toime. Teise Maailmasõja ajal kasutati esimesena parasiitide tõrjeks. Paul Hermann Müller Sündis 1899 a. Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigee Sveitsi keemik. Teine tase Kolmas tase Neljas tase Õppis Baseli Ülikoolis. Viies tase
DDT on lühend ainete segule, milles põhikomponent on diklorodifenüültrikloroetaan (keemiline nimetus 1,1-bis(4-klorofenüül)-2,2,2-trikloroetaan), keemiline valem (ClC6H4)2CHCCl3. DDT on valge kristalne sünteetiline keemiline aine, mis on olnud laialdaselt kasutusel pestitsiidina. Putukatele on see mürgine juba väga väikeses koguses. See sünteesiti esmakordselt 1874. Aastal 1939 avastas Paul Hermann Müller selle insektitsiidse toime, mille eest ta 1948 pälvis Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna. Pärast Teist maailmasõda võeti DDT laialdaselt insektitsiidina kasutusele. Rachel Carson juhtis 1962 ilmunud raamatus "Hääletu kevad" tähelepanu DDT keskkonnakahjulikule ja kantserogeensele toimele. Sellest sai alguse keskkonnaliikumine, mis viis DDT keelustamiseni peaaegu kõikjal maailmas. Erinevaid mürke · 1,3-dikloropropeen · Alkaloidid · Botuliin · DDT · Glüfosaat
annaabi.ee 
