Inuaki – reptiil minu sees
Ta
lahkus.
A: Ja nad ei märganud midagi?
D: Jah, nad ei olekski seda saanud märgata. Keha oli ju sama.
A: Sisenedes kehasse, teadsid, kes oled?
D: Kehasse tulles teadsin, kes olen. Aitasin teadlikult keha paranemisele kaasa. Kuid
bioloogiline vanus ja keha funktsioonid lubasid mul avalduda ainult lapsena. Siis
kadus enesest teadmine. Unustasin kõik ja pidin läbima õppeprotsessi nagu suvaline
surelik.
A: Aga milleks?
D: Selleks, et õppida kohanema inimvibratsioonidega ja koha vibratsioonidega. Et
mõista nende tõekspidamisi ja nende elu.
A: Sa kaotasid palju aega!
D: Üldsegi mitte. Ma sain jõulud selle rõõmu ja valgusega, lihavõtte pühad, mängud
teiste lastega. Meile on see tundmatu, me ei ole kogenud selle vibratsiooni jõudu.
Seda pole Inual. Sa ei kujuta ette, kui suurepärane see on mängida lumes, visata
lumepalle, tunda külma...
A: Jah, kui vaadelda sellele nii, siis on olemas väga palju uut...