Luuletused
Päev raugeb külmalt kevadhalli uttu,
Mis mähib tarvaid, kaugeid vesi, maid.
Veel aimab mõni mets ja kivisaid.
Ja öine kahu, pime jõuab ruttu.
Siis kuuled äkki nagu lapse nuttu,
See kostab pilvilt, mereseljalt vaid,
Kus mustab sinav vesi, jäine laid.
Jääd kuulatama öösest halajuttu.
Need - luiged kaugel väina ajujääl,
Kes ärksid, kesk külma vaikust, und,
Need nende kaeblikkurvad hüüud sääl.
Ja meele haarab jube kahjutund:
On nagu halaks inimelik hääl
Kesk ööde õudu, vastu võigast lund.
Henrik Visnapuu
Loobumus
Olen väsinud ootamast,
olen pettunud lootmast.
Kätest ramm
kadus siruten neid sinu vastu.
Vaarub samm.
Raske seista, raske istu, astu.
Nüüd ei vannu, palu.
Nüüd on mööda valu.
Ainult tuhk
jäänud kõigest hinge maha.
Elu puhk
sellegi viib mitme mere taha.
Tahad istu, nutta?
annaabi.ee 
