"De Profundis" lühikokkuvõte
kõrvale pannud, mille eest ta peale vanglast vabanemist Pariisi sõitis.
Wildeil soovitati vanglasse minnes enda mina unustada, kuid ta ei saanud ega tahtnud sellist asja
kuidagi teha. Vanglas olles avastas ta end rohkem kui kunagi varem, ta ei kahetsenud ühtegi
hetke kus ta oli elanud selleks, et lõbutseda. Wilde arutleb ka pikalt Jumala üle, kuid leiab, et
Jumalal pole mingit pistmist tema vanglasse sattumisega, ta leiab, et Jumal on kõige
individiualistlikum artist, kes armastas kõige rohkem ignorante. ,,Need kes päästeti pattudest, on
lihtsalt päästetud nende elu ilusamaidest hetkedest."
Wilde loodab elada nii kaua, et teda jäädaks mäletama kui meest, kelle elu juhtis tema
loomingulisus. Wilde tahab leida ainult rahu ja sisemist tasakaalu, vähem tormilist süda ja
sõbralikkumat tuju. Ta mõistab, et ühiskond teda enam vastu ei võta, jääb ainult loodus oma
annaabi.ee 
