peegeldab inbriidingukoefitsient FX , mis on defineeritud kui tõenäosus, et indiviidi juhuslikult valitud lookuses paiknevad alleelid Ai ja Aj on päritolult identsed. F = 0,1 – inbriidingu koefitsent on väga madal ja isendid ei ole omavahel suguluses. heterogeensus väheneb ja homogeensus suureneb. Kui suur on näiteks järglase inbriidingukoefitsient, kui tema emal ja isal on sama isa? Wright’i ja Hendersoni meetod sugulus- ja inbriidingukoefitsientide leidmiseks – mis ideoloogia on nende meetodite taga, mille poolest nad erinevad? Umbes 0,4 On võimalik leida ka üldisemad suguluskoefitsientide seaduspärad, mis baseeruvad kõigi suguluses olevate indiviidide vaheliste teede (radade, inglise keeles path) läbikäimisel sugupuus ja millised esmakordselt tuletas Sewall Wright (siit ka meetodi nimetus - Wright'i rajakoefitsientide meetod). USA farmer, geneetik, statistik ning suure hulga XX sajandil aretusteooriat olulisel määral
Inbriidingukoefitsiendi leidmiseks on järgmine valem: 14 k Fx = [0,5n1 + n2 +1 (1 + FA )] j =1 kus n1 on põlvkondade arv ühise eellase ja isa vahel n2 - põlvkondade arv ühise eellase ja ema vahel FA - ühise eellase (A) inbriidingukoefitsient k - ühiste eellaste arv. Populatsiooni keskmise inbriidingukoefitsiendi (F) võib arvutada kõikide üksikisendite inbriidingukoefitsientide summana. Keskmise inbriidingukoefitsiendi põhjal saab otsustada selle üle, mil määral populatsioon kaldub kõrvale juhuslikust ristumisest e. panmiksisest isenditevahelise suguluse tõttu ja kuidas muutub genotüübisagedus populatsioonis. Inbriidinguga suureneb homosügootsete ja väheneb heterosügootsete isendite arv populatsioonis iga põlvkonnaga. Põllumajandusloomadel saavutatakse õdede ja vendade paaritamisel 99%-line homosügootsus 15...16