Aforismid
õnnest? pisaratest? Nii
palju pisikesi ja sätendevaid piisku.Tihti suunduvad nad südamesse, tekitavad
sellist kurva ja kõleda tunde. Nad viivad tihti algusesse, viivad sinna, kust algas
kõik see maailm, kõik see kurbus ja valu, kuid samas armastus ja õnn. Tihti
toovad nad tagasi hetki, kui olin õnnelik.Veel tihemini toovad nad aga tagasi
mälestusi minu pisaratest.Soolasest veest mis tuli südamest, suundudes
silmadesse, näole ja sealt edasi laia maailma. Kattes selle paradiisi
imeppisikese, peaaegu olematu ruumalaga maatükikese. Ei ole ju vaja haiget
teha, ei ole ju vaja petta ja salatseda. Me saame olla ka need, kellele kõik
saavad toetuda, kellest kõik unistavad. Saame ju olla keegi, kellele saavad need
parimad toetuda.Kui me saame olla keegi selline, milleks siis kõik muu? milleks?
Kõik mu jalutuskäigud muutuvad tihedamaks aina tugevamas ja tugevamas
sajus.Ma ei suuda enam varsti mõelda soojale ja heale tundele. Ma ei suuda
varsti enam naeratadagi