Aminohapete lagundamisel tekib ammoniaak, mis alguses on ohtlik, aga sellest sünteesitakse kohe edasi uurea. Neerud eemaldavad kehast selektiivselt vett ja lahustunud aineid, nii et nende sisaldus jääks vajalikule tasemele. Osmoregulatsiooniks nimetatakse kehavedelikes lahustunud ainete sisalduse reguleerimist. Kui keharakud satuvad hüpertoonilisse lahusesse(lahus, mis on suurema osmootse sisaldusega),siis nad kaotavad osmoosi pärast vett ja tõmbuvad kokku. Kuirakud satuvad hüpotoonilisse lahusesse, imevad nad vett kokku ja võivad lõhkeda. Neerude verevarustus on väga intensiivne. Igas minutis läbib neere 1,2l verd. Tunnis läbib kogu veri neere 14 korda. Veri peab olema kõrge rõhu all, muidu ei saa seda filtreerida. Neerud töötavad ultrafiltratsiooni põhimõttel. Esmasuriin sisaldab alguses kõiki aineid mis nefronist läbi filtreeruvad. Puuduvad ainult suuremad valgud ja vererakud. Esmasuriinis reabsorbeeritakse kõik ained ning need ained mida ei vajata
membraani, teatud ravimid jt; · Mao mürk; · Vereproovi vale transporteert, tugev raputamine (mehaaniline hemolüüs) · Temperatuuri järsk langus ja tõus (termihemolüüs); · Juhul kui vereülekanne käigus veregruppid ei sobi kokku,siis tekkib imnohemolüüs. · Vere ebaõige säilitamine; · Vere ebaõige võtmine ja käsitlemine. 2.Mis põhjusel tekib osmootne hemolüüs? Osmootne hemolüüs toimub siis, kui erütrotsüüdid satuvad hüpotoonilisse lahusesse. Lahus hakkab liikuma rakkudesse, sest seal on kõrgem osmootne rõhk kui lahuses ning selle tulemusel rakkude maht suureneb kuni rakumembraanid ei pea enam tekkinud pingele vastu ja rakud lõhkevad. 3.Isotoonilise, hüpertoonilise ja hüpotoonilise lahuse mõiste? Isotooniline lahus on lahus, mille osmootne rõhk on võrdne vereplasma osmootse rõhuga. Inimese vereplasmaga isotooniline lahus on 0,9% NaCl.
Hakkab vedelik punalibledest minema välja vereplasmasse. Hemolüüs, nähtus kus punalibled purunevad ja nendes sisalduv hemoglobiin väljub. Punalibled ise on ümmargused vormelemendid, mis sisaldavad hemoglobiini, mis on punaka värvusega ja annab verele iseloomuliku värvuse. Erotrotsüüdi kest puruneb, siis veri läheb punaseks ja plasma muutub ka punaseks. Hemolüüsi võimalikud põhjused Osmootne emolüüs olukord, kus punalibled satuvad hüpotoonilisse keskkonda (so. Keskkond mille osmootne rõhk on madalam kui organismis endas). 3 Osmoos lahusti ühesuunaline liikumine madalamalt osmooselt rõhult kõrgema suunas. Füüsikaline emolüüs füüsikalised tegurid kutsuvad punaliblede purunemise esile. Nt. vere külmumine. Mehhaaniline emolüüs erotrotsüüdid purunevad tugeval hõõrdumisel üksteise vastu. See võib juhtuda vere transpordil. Nt
· värvitakse Käävi inhibeerimine. Rakkude jagunemise peatamiseks metafaasis kasutatakse enamasti sügislillest (Colchicum autumnale) saadud alkaloidi kolhitsiin ja selle sünteetilist derivaati koltsemiidi. Mitoosi käävi inhibeerimiseks kasutatakse veel taimest Vinca saadud vähivastaseid ravimeid vinblastiin ja vinkristiin. Hüpotooniline töötlemine. Hüpotoonilise lausena kasutatakse 0.56% kaaliumkloriidi või 0.8% naatriumtsitraadi lahust. Kui rakud viia hüpotoonilisse lahusesse, siis võtavad need soolade kontsentratsiooni ühtlustamiseks väliskeskkonnast vett ja paisuvad. Kuna profaasis on tuumamembraan lagunenud ja mitoosi kääv tänu kolhitsiinile depolümeriseerunud, siis saavad kromosoomid paisuvas rakus vabalt liikuda. Fikseerimine. Rakke fikseeritakse metanooli ja jää-äädikhappe segus vahekorras 3:1. Metanool denatureerib ja sadestab valgu, äädikhape aga koaguleerib nukleoproteiini. Kromosoomipreparaadi tegemine
Turgor annab suure osa taime rohtsete kudede mehaanilisest tugevusest. Hüpertoonilises lahuses (väljaspool rakku on soolade kontsentratsioon kõrgem) hakkab vesi osmoosi tõttu rakust välja liikuma kõrgema kontsentratsiooniga lahuse suunas, kusjuures rakukest etendab poolläbilaskva membraani osa. Toimub plasmolüüs -- tsütoplasma tõmbub veekaotuse tagajärjel kokku. Eristatakse osalist ja täielikku, nõgus ja kumerplasmolüüsi. Kui asetada osaliselt plasmolüüsunud rakk tagasi hüpotoonilisse keskkonda, toimub deplasmolüüs. See näitab, et rakk pole veel surnud, tegemist oli üksnes osalise plasmolüüsiga. Täielikult plasmolüüsunud rakk on surnud ja deplasmolüüsi enam ei toimu. Nõgus- ja kumerplasmolüüs erinevad plasmolüüsunud osa kuju poolest. Rakke liidab rakuvaheaine (vahelamell), vanemate rakkude nurkade vahel võib olla ka rakuvaheruume ehk intertsellulaare.
võimendab X-liiteliste geenide avaldumise taset kaks korda. Kui rakus on ka Sxl geeni produkti piisavalt, takistab see valkkompleksi seondumist ja seega ka geenide aktiivsuse tõusu. Inimesel on X-liiteliste geenide inaktivisatsioon. 21. Mitoosi- ja meioosikromosoomide uurimise tsütoloogilised meetodid. Mitoosikromosoomid – Metafaasi rakkudes peatatakse jagunemine, asetatakse hüpotoonilisse lahusesse, mis paneb rakud lõhkema, kromosoomid paiskuvad laiali ja siis on neid võimalik mikroskoobis jälgida. Et kromosoomid nähtavad oleksid siis neid värvitakse. Meioosikromosoomid - Taime õitelt eraldatakse paljunemisorganid ja kraabitakse materjali sugurakke tootvast koest. Meioosi rakke on raskem saada, sest need on ainult sugurakkudes. 22. Inimese karüotüüp ja karüogramm.
Kui rakumahla osmootne rõhk on väiksem ümbritseva lahuse osmootsest rõhust, on viimane rakumahla suhtes hüpertooniline lahus. Vee liikumise rakumahlast hüpertoonilisse lahusesse tõmbub rakk kokku ja seejärel eraldub protoplasma rakuseinast (plasmolüüs). Vastassuunaline vee üleminek väljast raku sisemusse leiab aset hüpotooniliste lahuste korral, mille osmootne rõhk on väiksem rakuvedelike osmootsest rõhust. Kui erütrotsüüdid sattuvad hüpotoonilisse lahusesse, nad punduvad ja võivad lõhkeda (hemolüüs). ! IV variant 1. Mis määravad protsesside suunalisuse? Protsesside termodünaamiline pöörduvus. Gibbsi vabaenergia ja entroopia roll protsessi suuna määramisel. ! Korrapäratus on korrapärasusest tõenäolisem ning entroopia on suhteliselt lihtsalt arvutatav,seetõttu saab seda kasutada isevoolulise protsessi suuna määramiseks. Isoleeritud süsteemis q=0 (alati), seega: 1) pöörduva protsessi korral- (delta) S=0
4. Membraanil on lookused kromosoomi ja plasmiidide kinnitamiseks (kinnitumine on vajalik nende replikatsiooniks ja jaotumiseks tütarrakkude vahel) 5. Membraanile kinnituvad basaalkeha abil viburid · Raku kest o Kõigil rakkudel ei ole kesta o Rakukest peab olema elastne ja tugev, et avaldada vasturõhku raku sisesele osmootsele rõhule (2-5 atm) o Kui bakterilt eemaldada kest ja panna nad hüpotoonilisse lahusesse(destilleritud vesi), siis nad lõhkevad isotoonilisse lahusesse, siis võtavad nad kera kuju o Bakterite jaotus rakukesta ehituse järgi Mükoplasmad kest puudub G(+) bakterid kest paks, homogeenne G(-) bakterid kest mitmekihiline, välismembraan, mis takistab mitmete hüdrofiilsete antibiootikumide (penitsilliin) rakku tungimist; välismembraani ja rakumembraani vaheline ruum
Turgor annab suure osa taime rohtsete kudede mehaanilisest tugevusest. Hüpertoonilises lahuses (väljaspool rakku on soolade kontsentratsioon kõrgem) hakkab vesi osmoosi tõttu rakust välja liikuma kõrgema kontsentratsiooniga lahuse suunas, kusjuures rakukest etendab poolläbilaskva membraani osa. Toimub plasmolüüs -- tsütoplasma tõmbub veekaotuse tagajärjel kokku. Eristatakse osalist ja täielikku, nõgus ja kumerplasmolüüsi. Kui asetada osaliselt plasmolüüsunud rakk tagasi hüpotoonilisse keskkonda, toimub deplasmolüüs. See näitab, et rakk pole veel surnud, tegemist oli üksnes osalise plasmolüüsiga. Täielikult plasmolüüsunud rakk on surnud ja deplasmolüüsi enam ei toimu. Nõgus- ja kumerplasmolüüs erinevad plasmolüüsunud osa kuju poolest. Rakke liidab rakuvaheaine (vahelamell), vanemate rakkude nurkade vahel võib olla ka rakuvaheruume ehk intertsellulaare. Raku ehitusest paremaks arusaamiseks pidage silmas, et see pole mitte jäik, staatiline moodustis, vaid
21. Mitoosi- ja meioosikromosoomide uurimise tsütoloogilised meetodid. · Mitoosikromosoomide uurimine Mitoosi metafaasis, sest siis on nad kõige paremini jälgitavad. Nt võetakse inimese valgeid vererakke, kasvatatakse neid kultuuris, stimuleeritakse rakujagunemist. Metafaasi jõudnud rakke töödeldakse kemikaalidega, mis peatavad mitoosiprotsessi (kahjustub mitoosikääv). Seejärel asetatakse rakud hüpotoonilisse lahusesse, rakud imevad end vett täis ja lõhkevad. Kromosoomid paiskuvad välja ning neid uuritakse mikroskoobiga. Kasutatakse erinevaid värve, kromosoomide värvimiseks. Feulgen'i reagent (purpurne, seostub DNA suhkrujääkidega) ajalooliselt kuni 70ndateni Quinakriiniga värvides tulevad esile kromosoomide vöödid fluorestseeruvad UV valguses. (Näha nn Q-vöödid.)
protrombiintrombiinfibrinogeenfibriin. 10.loeng Hemolüüs, nähtus kus punalibled purunevad ja nendes sisalduv hemoglobiin väljub. Punalibled ise on ümmargused vormelemendid, mis sisaldavad hemoglobiini, mis on punaka värvusega ja annab verele iseloomuliku värvuse. Erotrotsüüdi kest puruneb, siis veri läheb punaseks ja plasma muutub ka punaseks. Hemolüüsi võimalikud põhjused 1. Osmootne emolüüs olukord, kus punalibled satuvad hüpotoonilisse keskkonda (so. Keskkond mille osmootne rõhk on madalam kui organismis endas). Osmoos lahusti ühesuunaline liikumine madalamalt osmooselt rõhult kõrgema suunas. 2. Füüsikaline emolüüs füüsikalised tegurid kutsuvad punaliblede purunemise esile. Nt. vere külmumine. 3. Mehhaaniline emolüüs erotrotsüüdid purunevad tugeval hõõrdumisel üksteise vastu. See võib juhtuda vere transpordil. Nt
annaabi.ee 
