"Stepihunt" Hermann Hesse
"Kingsori viimane suvi" (1920); "Siddhartha" (1922); "Supelsaks" (1925);
20.ndate emotsonaalse ja loomingulise kriisi, eneseotsingute ja vaimsele selgusele kõudmise perioodi
lõpetasid "Stepihunt" (1927); "Narziss ja Goldmund" (1930).
Hilisemad romaanid "Hommikumaaränd" (1932); "Klaaspärlimäng" (1943) märkisid uuele tasandile
jõudmist, müütiliste mõõtmeteni ulatuvat inimkonna vaimukultuuri poeetilist sünteesi.
Ilmumise järel tekitas "Stepihunt" elevust ja poleemikat. Uus huvilaine tekkis 60-ndate hipipõlvkonnas.
"Stepihunt"
"Iga inimese elu on tee iseenda juurde, katse leida seda teed, osutamine ühele võimalikule rajale."
"Ükski inimene ei ole olnud täielikult tema ise, ometi püüab igaüks iseendaks saada, üks kobamisi, teine
segamatult, igaüks nii kuidas oskab."
"...igaüks rühib omaenese eesmärgi poole."
Romaan jaguneb viieks einevaks osaks:
1. "Eessõna". Korteiomaniku vennapoja minajutustus, piiratud vaatepunktist. Kõrvalseisja esitab