Doris Kareva luuletused
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.
Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.
Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.
Huuldehammustus
Sel päeval sadas verd ja peeglikilde
Ma lehti puruks käristasin tuulde
Seal oli kurbus naljakas ja pilge
Ses naeratuses mis lõi hambad huulde
Üks kummaline naer mis kurbust kaitseb
Ja klaaspaleesid Elu kitsaskohti
Ma olin unustanud vere maitse
Võib-olla varem kui ma oleks tohtind
Piiril
Üks mälestus Üks õhtupoolik nagu ime
Suur selge taevas Põsel üksik pritsmepiisk
Pea kohal kajakate helevalge kriisk
annaabi.ee 
