"Hamlet" - kas lugu maailma või Hamleti hullusest?
See ,,üllas" talitlusviis oligi minu arvates tema hulluse
kõige ehtsamaks ilminguks.
Kindlasti teeb Hamleti mõistmise keerulisemaks asjaolu, et ta teatud seikadel ka mängis hullu.
Seda oli ta sunnitud tegema nimelt selleks, et Polonius ega Claudius ei avastaks ta kahtlust
vana Hamleti mõrvamise osas. Kui prints mõistis, et ta ülikoolikaaslased on samuti üle läinud
võõrasisa poolele, rakendas ta ka nende seltskonnas oma näitlemisoskust ja teeskles
hullushoogude all kannatamist. Just selles stseenis sulasid kaks Hamletit üheks: elu olemust
otsiv mõttetark ning osav karakternäitleja. Oma kuulsas kõnes, mille alguses võrdleb ta
inimest meistriteosega ning lõpus ,,põrmu kvintessentsiga", tundub, et näeme endi ees Taani
printsi oma kõige põlisemas loomuses. Korraga lausa ununeb, et ta oli mõistnud oma
reeturlike sõprade kavatsust ning pannud end tegelikult taas hullu rolli.