Kuressaare Gümnaasium LUULEKAVA SÜGISEST SÜGISESSE MARIE UNDERI JA HENRIK VISNAPUU LOOMINGU PÕHJAL Mart Kolk 11c Kuressaare 2009 Sügisest sügisesse Nüüd laskub laialt minu aia üle must vihmapuistav sügispilve sülem ja tuuleteed käind risti läbi puu ning okstes huiganud ulguv tormisuu.(Under 1904:28) Päev päevalt sügavamaks muutub puna, kui ohvritules põleb värihaab. Tuul hingab kolletust. Nii otsa saab, mis rõõmsalt rohetas ja õitses tuna.(Visnapuu 1950:467) Õitsev suvisügise puna kadunud laste palgetelt. Tõuseb hale tuulenutt lagendikelt valgetelt. Vares mustatiivuline longus aiaväraval. Pirnipuu ja marjapõõsad kängus härmatise all.(Under 1904:30) Talv tõstab käiseid, küljeaset tuulab ja uhutades puhub külmand pihku
ilma et ma oleksin 1 Osariigid, kus enam orjapidamist ei olnud. 293 sugugi lähemale jõudnud, sest tiirlesin ringi siia-sinna, huikaja aga liikus aina otse edasi. Oleksin soovinud, et Jim, see eesel, oleks taibanud tinapanni taguda -- ja vahetpidamatult taguda! --, aga ta ei taibanud, ja vaikus huigete vahel ajas mu segadusse. Noh, möllasin edasi, ja äkki kuulsin huiget enda taga. Nüüd läks mu pea hoopis segi. Keegi võõras pidi huiganud olema, -- või ma olin ringi teinud. Panin aeru käest. Kuulsin jälle huiget; see oli nüüd mu taga, kuid teises kohas. Huikamine kestis edasi, kuid kostis eri paigust; ma vastasin, kuni see jälle mu eest kostis. Teadsin nüüd, et vool oli pööranud paadinina pärivett ja et ma liikusin õiges suunas, kui huikaja oli Jim, mitte mõni teine huikav parvetaja. Võimatu oli udus häält tunda, sest udus ei näi ega kuuldu miski loomulikuna.
annaabi.ee 
