Rahvuslik liikumine 19. sajandil
Tekkis kaks leeri. Ühele poolele jäi Jakobson oma poolehoidjatega, teisele Hurt enda omadega.
Jakobson seadis esikohale majanduslikud ja sotsiaalsed nõudmised ning lootis abile Venemaalt.
Hurt luges tähstamaks haridus -ja kultuuriküsmusi.
Vaatamata sellele jäid Hurda ja Jakobsoni isiklikud suhted enam-vähem korrekseteks.
Jakobson suri ootamatult 1882.aastal. Paraku ei toonud tema surm lepitust ja tülid jätkusid.
Teravnes olukord Hudra ja Köleri vahel. Viimane tahtis laenata raha, kuid Hurt oli sellele
loomulikult vastu. Hurt kandis omavahelised tülid ametivõimude ette. Ametivõimud nägid selles
aga vaid teretulnud ettekäänet sekkumiseks: Aleksandrikooli peakomitee suleti, samuti
abikomiteed ja kõgu ettevõtmine allutati Liivimaa kubernerile.
Sellega oli rahvuslik liikumine sattunud tõsisesse kriisi, mida komplitseeris algav
venestuspoliitika.