REFERAAT Kaugushüpe Tallinn 2 Sisukord 1. Ajalugu 4lk 2. Mis on kaugushüpe? 4lk 3. Võistluskorraldus 5lk 4. Hoojooks 6lk 5. Hoojooksu ja äratõuke vaheline ala 6lk 6. Äratõuge 7lk 7. Lend 7lk 8. Maandumine 8lk 9. Sportlase eripära 8lk 10. Treening 9lk 11. Parimad tulemused 10lk 12. Pildid 2tk 11lk 13. Kasutatud kirjandus 12lk 3
.....................................................................................5 2 HARKHÜPE............................................................................................................................6 2.1 Abistamine........................................................................................................................ 6 3 1 TEHNIKA ALUSED 1.1 Hoojooks Hoojooksu pikkus on individuaalne, kuid hoojooks peab olema võimalikult optimaalne. Meetrites võiks see olla 16-25 sammu ja ka hoojooksu pikkus peab olema ühtlane. Hoojooksu maa välja mõõtmiseks on otstarbekas mõõta kinniste sammudega. Tuleb meeles pidada ka, et selleks on vaja teada, millise jalaga alustatakse hoojooksu. Hoojooks peab toimuma päkkadel ja veidi kõrgema põlvetõstega kui tavaline jooks. Joonis 1 Hoojooksu sammud 1.2 Jalgade tõuge
Kõrgushüpe Triinu Tuberik 9.klass Kõrgushüpe on kergejõustikuala. Kõrgushüppe postid asuvad teineteisest 44,04 m kaugusel. Nende vahel on ümmargune 30 mm läbimööduga latt kaaluga mitte üle 2 kg. Latt peab olema täiesti sirge. Kui latt on postide vahele hoidjatele asetatud, ei tohi see keskelt läbi vajuda üle 2 cm. Hoojooksu minimaalne pikkus on 15 m, võimaluse korral 25 m. Kõrgushüppes saab võistleja iga kõrguse ületamiseks teha 3 katset. Kõrgushüppes võib latti ületada mitmel viisil; pärast Mexico OMi (1968) on tavaliseimaks hüppeks saanud nn. flopp (latt ületatakse, selg ees, ja maandutakse turjale), teiseks hüppeviisiks on karjapoiss/kääri (hüpatakse külg ees latist üle, 1 jalg ees, 2. järgi ja maandutakse jalgadele) . Lati kõrgust
kindlalt kohalt. Vajaliku Second level Third level kiiruse saavutamiseks Fourth level kulub 18-22 Fifth level jooksusammu. Et kõik hüpped oleksid stabiilsed, tuleb hoojooksu alustamisel võtta alati ühesugune lähteasend. Esimene kontrollmärk on hüppepakust 6-8 jooksusammu kaugusel. Click to edit Master text styles Second level Third level Hoojooks peab olema Fourth level kiirenev
Tõukejalg sirutub äratõukel peaaegu täielikult ja hoojala reis tõuseb kõrgemale horisontaalist. Hoo lisamiseks kasutatakse ka käsi. Maandumisel hoojalg sirutub ette-alla. Hüppefaasis on pöia mahalöömine suunaga alla- taha, kiire ja aktiivne. Tõukejalg äratõukel sirutub peaaegu täielikult. Hoogu lisavad ka käed ning keha on sirutunud. Maandumisel sirutuvad jalad peaaegu täielikult Hoota kaugushüpe – tehnika on samasugune kaugushüppega, aga hoojooksu ei ole ja hoogu lisatakse kätega äratõuke hetkel. Hoota kolmikhüpe – tehnika on samasugune kolmikhüppega, aga ei toimu hoojooksu.
Kiirjooks Distantsid Pallivise tehnika osade jaotus Pallivise koosneb hoojooksust, ristsammust, palli Jooksud kuni 400 m, nt: 60, 100, 200, 400, 4x100, tahaviimisest (jätmisest), äraviskest ja 4x400, 100 ja 110 tõkked, 400 tõkked. tasakaalustamisest. Millega võrdub jooksukiirus ? Enamlevinud vead palliviskes - Hoojooksu Jooksukiirus võrdub sammusageduse ja esimene pool on liiga pikk ja sammumärgile jõudes sammupikkuse korrutisega. v = s : t ehk kiirus on on viskaja kiirus liialt suur. Sammumärki tabades teepikkuse ja kulunud aja suhe. pöörab viskaja õlavöö järsult paremale ühe sammu Kiirjooksu osad 100m jooksu näteil jooksul. Viske-eelses asendis on viskekäsi koos
äratõuke täiustamise arvel, siis järgneval 30 aastal toimus kõrgushüppe areng peamiselt lati ületamise tehnika täiustamise arvel. Eelmise sajandi lõpul võtsid USA kõrgkoolide hüppajad kasutusele uued ökonoomsemad hüppeviisid. Idaosariikides kasutati nn välisjalga, mida kaua nimetati ka idastiiliks ja meil idaameerika hüppeviisiks. Selle hüppeviisi puhul hüppaja jookseb peaaegu risti hüppelatile, mis loob võimaluse keha pööramiseks ja maksimaalseks kallutamiseks hoojooksu suunda hetkel, kui tõukejalg üle lati viiakse. Peale selle kerkivad hüppaja kehaosad ainult selleks hetkeks latist kõrgemale, kui nad ületavad kujuteldava vertikaaltasapinna. Lääneosariikide üliõpilaste seas levis teine hüppestiil. Nad kasutasid hüppelatile lähenemiseks tõukejalapoolset 35-55 kraadi all toimuvat hoojooksu, hüppelati ületamine toimus aga horisontaalasendis keha kallutamisega tõukejala poolsele küljele. Sellises asendis hüppaja nagu veeres üle hüppelati
väljalennu nurk - ? (40º) väljalennu kiirus - ? (20-30m/sek) väljalennu kõrgus – ? 2. Pallihoie - Palli hoitakse kolme keskmise sõrmega, pöial ja väike sõrm toetavad palli külgedelt. Pall toetub keskmistele sõrmelülidele (mitte peopesale). 3. Palliviske tehnika osade jaotus - Hoojooks, ristsamm ja palli tahaviimine, äravise, tasakaalustamine/pidurdus. 4. Enamlevinud vead palliviskes 1) Hoojooksu esimene pool on liiga pikk ja sammumärgile jõudes on viskaja kiirus liialt suur. Soovitus: vähendada eelhoo sammude arvu ja joosta natuke lühemate sammudega. 2) Sammumärki tabades pöörab viskaja õlavöö järsult paremale ühe sammu jooksul. Soovitus: harjutada korduvalt käe tahaviimist koos õlgade õigeaegse pööramisega käigul kahe sammu vältel ja edasi juba hoojooksul, kuid ilma äravisketa.
- Hoojooksust, viskekiirusest, nurgast (40º), õigest visketehnikast. 2. Pallihoie - Palli hoitakse kolme keskmise sõrmega, pöial ja väike sõrm toetavad palli külgedelt. Pall toetub keskmistele sõrmelülidele (mitte peopesale). Juurdeviiva harjutusena kasutada palli mahaviskamist (sõrmed saadavad palli). 3. Palliviske tehnika osade jaotus - Hoojooks, ristsamm, palli tahaviimine, äravise, pidurdus. 4. Enamlevinud vead palliviskes - Hoojooksu esimene pool on liiga pikk ja sammumärgile jõudes on viskaja kiirus liialt suur. Sammumärki tabades pöörab viskaja õlavöö järsult paremale ühe sammu jooksul. Viske-eelses asendis on viskekäsi koos palliga õlavööst palju allpool. Ristsammu lõppedes kallutab viskaja taha, asetades parema jala pidurdavalt ette. Äravise toimub üle kõverdatud vasaku jala. Põhiline vea põhjus on liiga varajane viskekäe rakendumine viskesse. 4
Latt: Pikkus 3.98 m ja kaal 2 kg. Võib olla valmistatud puidust või plastikust. Postid: Peavad olema vähemalt 10 cm kõrgemad kui maksimaalne hüppekõrgus. Maandumismatt: Peab olema vahtkummist madrats. Start Enne starti märgib sportlane maha jooksu alustamise täpse koha, pöörde ja äratõukekoha vastavalt sellele, kui mitut sammu ta kavatseb hoojooksus kasutada. Keskmiselt läbivad kõrgushüppajad hoojooksuga 12 m. Hoojooks Õige jooks tuleb omandada varakult. Hoojooksu pikkus on noorematel 5-7 sammu, tipphüppajatel 8-11 sammu. Flopihüppe puhul on vajalik leida sobiv raadius, mis igal sportlasel erinev, kuid lühemad hüppavad väiksema raadiusega kui pikemad. Hoojooksu alustatakse kas kohapealt või kolme- kuni viiesammulise eelhoovõtuga. Kõrgushüppaja jooks toimub pöial, puus peab olema kõrgel. Kurvijooksul puusa asend rohkem ees. Hoojooks peab pidevalt kiirenema ehk kõige kiirem samm on viimane. Hoojooksu
Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. · Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. · Põhiliselt sõltub kaugushüppes edu hoojooksu kiirusest ja hüppe kõrgusest äratõukel. · Kaugushüpe on ka seitsme, ja kümnevõistluse osa. · Naiste kaugushüpe on olnud kaasaegsete olümpiamängude kavas alates 1928. aastast. · Kaugushüpet harrastati juba VanaKreekas, ning antiikolümpiamängude kavas oli see pentaltoni kavas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid kiigutati
· Mo o to r:2X 7666 kg tõukejõudu, turboreaktiiv · Max. kiirus :1340 km/h merepinnal 1550 km/h · Le nnulag i:11000 m · Le nnukaug us :560 km lahingseades (3000 kg relvastust) · Me e s ko nd:2liiget: piloot, relvasüsteemide ohvitser Põnevat: · 1964. aastal välja antud nõuete kohaselt pidi lennuk olema võimeline lendama iga ilmaga, ülehelikiire väikestel kõrgustel, väga täpse navigasiooni- ja pommitamistäpsusega. · Lisaks sooviti lühikest hoojooksu. Senised õhujõudude lennukid olid üsna väikese lennukaugusega ning vajasid pikka hoojooksu. Põnevat: · Toodeti umbkaudu 1200 Su-24 tüüpi lennukit. Umbes 577 lennukit on kasutusel Venemaal, need on jaotunud õhu- ja mereväe vahel. · Omal ajal oli ta tõesti arvestatavate võimetega lennuk, kuigi mitte nii võimas kui Läänes arvati. · Kas utajamaad:NSVL / Venemaa, Alzeeria, Liibüa, Süüria, Iraan, Iraak, Aserbaidzaan, Valgevene, Kasahstan,
Kõrgushüppe määrused Kõrgushüpe on kergejõustikuala. Kõrgushüppe postid asuvad üksteisest 4m kaugusel. Nende vahel on ümmargune 30mm läbimööduga latt mis ei tohi kaaluda üle 2kg. Latt peab olema täiesti sirge. Latt on asetatud postide vahele hoidjatele, see ei tohi keskelt alla vajuda üle 2cm. Hoojooksu pikkus on 15m, kui võimalik, siis 25m. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Iga võistleja saab teha ühelt kõrguselt kolm katset. Hüppestiile on mitmeid: tavaliseks saanud hüpe nn. flopp (kus latt ületatakse selg ees, maandutakse turjale) ja karjapoiss/käärid (hüpatakse külg ees, üks jalg ees, teine järgi, maandutakse jalgadele). Lati kõrgust peab tõstma korraga vähemalt cm, mitmevõistluses tohib latti korraga tõsta 3cm kaupa. Kõrgushüppe maailmarekord meestel on 2
vahel võistlema finaaljooksudes.Massilise osavõtuga kestvusjooksudes koondatakse aga tugevamad võistlejad ühte nn. tugevamasse eeljooksu. Hüpped Hüpet asutakse sooritama pärast kohtuniku väljakutset,katseks ei tohi kuluda üle 1,5 minuti,alates väljakutse momendist.Arvestamisele kuulub hüpe peale vahekohtuniku käsklust Loeb!,ebaõnnestunud katset , mida ei mõõdeta,märgib käsklus Ei loe!. Võistlejal on õigus oma hoojooksu märkida. Kaugushüppes võib korraldajate poolt antud mär- gikesi asetada vaid hoojooksuraja servale,kõrgushüppes võib märke asetada ka hoojooksu- sektorisse,ent võistlejate segamisel tuleb need märgid kõrvaldada kohe pärast hüpet. Kõrgushüppelatt on puust,metallist või plastmassist, kaalub kuni 2kg (k.a.).See toetub kande- pindadele hüppepostide küljes.Hüppepostid asetatakse üksteisest sellisele kaugusele(4,02m),et
Third level peaaegu üheaegselt. Fourth level Sportlane hoiab oda oma õla Fifth level taga nii kaua kui võimalik. Keha on äärmiselt pinges 0,04-0,06 sekundit. Ta keskendub lihaste lõdvestamisele ja viske võimalikult energilisele sooritamisele. Sportlane lõpetab äkki hoojooksu ning viskab oda Click to edit Master text styles jõuliselt, õla ja käelihaste Second level äkilise liigutusega. Kuna Third level odavise nõuab äärmist Fourth level täpsust, peab viskaja käsivars Fifth level olema väga painduv.
Kaugushüpe Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Kaugushüpe tehnika koosneb: 1. hoojooks - kiirenev hoojooks, kogu keha on lõdvestatud. 2. hoojooksu ja äratõuke vaheline ala - tempo kiireneb,põlved tõusevad kõrgemale ja keha on sirgelt püstasendis. 3. äratõuge - viimane samm enne äratõuget pikeneb, et kasutada tõukejõudu. Äratõuge pakul olevalt jalalt, kere sirutatult, käed jooksu asendis. 4. õhulend - väljasirutamine õhus aitab säilitada tasakaalu, et maandumiseks ettevalmistuda. 5. maandumine - sportlane sirutab
Biomehaanika seisukohalt on kõigis hüpetes kõige otsustavamaks just äratõuge. Äratõuge määrab lennutrajektoori, kuid viimasele võib mõju avaldada ka lati ebaefektiivne ületamine kõrgus- ja teivashüppes ning halb maandumistehnika kaugus- ja kolmikhüppes. 9. Hüpetes on õpetamise järjekord järgmine: 1. hoojooksult äratõuge; 2. õhulennuliigutused; 3. maandumine. 10. Olulised momendid hüpetes: 1. Sammusageduse suurenemine hoojooksu lõpus. 2. Pöia aktiivne mahapanek äratõukel. 3. Hoojala võimas tegevus äratõukel. 4. Puusa-, põlve- ja pöialiigese täielik sirutus äratõukel. 11. Vead, mida vältida hüpetes: 1. Kiiruse langust hoojooksu lõpus. 2. Äratõukeks valmistudes keha massikeskme langust (tugev allaiste). 3. Pidurdavat tegevust äratõukel (mahapanekul kand kehast kaugel eespool). 4. Õpetamise algetapil liialt pikaajalist paigalthüpete kasutamist. 5.
Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel Odavise Odaviske hoovõturada on 3036,5 m pikk. Oda koosneb kolmest osast: esiosast, varrest ja käepidemest. Esiosas on teravast ja tugevast metallist ots, vars on valmistatud üleni metallist või muust sobivast materjalist ja käepideme asend on selline, et oda raskuskese asub selle all. Oda varre suurem läbimõõt on käepideme kohal.
Hüppe esimene osa ehk hoojooks on oluline, et sooritada korrektne tõuge. Äratõuge on vajalik õhulennu alustamiseks, selle sooritamine näitab hüppaja koordinatsiooni. Kätetõuke tegemisel on võimalik end üle kitse viia, see on jõu ja samuti koordinatsiooni näitaja. Hüppaja tasakaalu selgitab ilmekalt see, kuidas on sooritatud õhulend ja maandumine koos sirutusega. 2. Analüüsi tunnis sooritatud harjutusi ja nende õnnestumise või ebaõnnestumise põhjuseid? Hoojooksu veaks võib osutuda sellele õige pikkuse leidmine. Kui hoojooks jääb liiga lühikeseks, siis kannatab selle all ka edasine hüpe. Tõuke puhul osutub tihti veaks liiga nõrk tõuge, tõukamisel on oluline, et see toimuks kahe jalaga korraga. Kui tõugatakse eraldi jalgadega, või üks jalg jääb teisest maha, siis jääb tõukel tugevusest puudu ja see viib hüppaja tasakaalust välja, hullemal juhul võib üks jalg kitse taha kinni jääda. Kätetõuke ja toetuse
Hiljem võib käsutada ka orientiire maandumispaigal. Tähtsaim nõue - vältida varajast jalgade ettetoomist. Tehnika õppimise kõrval ei tohi unustada tasakaalu ja osavuse arendamist õhulennul. Selleks teha sageli mitmesuguseid erinevaid liigutusi jalgadega (kääritamisi, hargitamisi, pöördeid ümber keha pikitelje jm.). Kui pole madalamat liivaauku, siis tuleb kasutada kõrgemat äratõukekohta (kast, liikumatu pink), saali tingimustes ka hoolauda. Hoojooksu pikkus peab vastama lapse või nooruki võimetele. Sammude arv hoojooksul suurenegu järk-järgult viielt seitsmele, üheksale, üheteistkümnele jne. Õpetada juba kohe algul hoojooksu alustamist tõukejalaga ja kindlasti lähteasendist. Nooremais vanuseklassides pole soovitav tagajärjele hüppamist ning isegi võistlemist teha normaalselt äratõukepakult. Jooksusammude pikkus pole lastel stabiilne ja kindla äratõukekoha nõudmine tingib viimaste sammude venitamist või tippimist
Kolmas samm tehakse vasaku jalaga, mis viiakse paremast veidi risti mööda. Käed jätkavad liikumist taha-alla. Äratõuge: rullumine üle kandade päkkadele ja jalgade aktiivne sirutus põlve-, puusa- ja hüppeliigesest. Samal ajal sirgete käte aktiivne liikumine tagant-alt ette-ülesse. Löögikäsi kõverdub küünarliigesest nii, et küünarliiges on ees-ülal õlast kõrgemal, lõtv ranne õla kohal pea taga, sõrmed pööratud taha, peopesa üles. Hüppe kõrgus sõltub hoojooksu kiirusest, käte hoost ja jalgade jõust. Lennufaasis painutatakse õlavöö rindkerest taha, löögikäsi ja õlg liiguvad taha. Löök toimub hüppe kõrgpunktis käe ulatuskõrgusel. Liigutus toimub ümber küünarliigese. Palli tabamise hetkel ees-ülal on käe kiirus maksimaalne. Ranne katab palli. Peale kokkupuudet palliga liigub käsi vasaku põlve suunas ette-alla. Küünarliigesest jääb käsi sirgeks. Maandumine toimub pehmelt kahele jalale. Ründelöögi õppimine
Harkhüpe ja Kägarhüpe Harkhüpe üle risti kitse Kui on omandatud tehnika alused maandumise, hoojooksu ning jalgade ja käte tõuke näol, võib asuda harkhüppe kui ühe lihtsama toenghüppe õppimisele. Esimesed hüpped tuleb sooritada üle ristiasetatud madala kitse, rakendades eelnevalt õigeid ettevalmistavaid ja juurdeviivaid harjutusi. Madalal kitsel sooritatavad hüpped on lihtsamad seetõttu, et toetuspind kitsel on väiksem ning võimaldab treeneril paremini võimlejat abistada. Tavaliselt seda hüpet ei kardetagi, sest ebaõnnestumise oht siin on minimaalne.
Start Enne starti märgib sportlane maha jooksu alustamise täpse koha, pöörde ja äratõukekoha vastavalt sellele, kui mitut sammu ta kavatseb hoojooksus kasutada. Keskmiselt läbivad kõrgushüppajad hoojooksuga 12m. Hoojooks sportlane teeb umbes 7 pikka sammu, mille käigus saavutab kiiruse 8 m/sek. Järgmise 3-5 sammuga peab ta tasakaalustama kurvis tsentrifugaaljõu, et mitte kiirust kaotada. Ta hakkab sammude tihedust kasvatama. Hoojooksu ja äratõuke ühendamine Eelviimasel sammul on välimine jalg kõverdatud ja teine jalg, millelt tehakse äratõuge, on sirge. Äratõuge Sportlane tõukab end äratõukejalalt tugevalt üles. See võimaldab tal valmistuda pöördeks, mille ta sooritab jalgade, puusade ja õlgadega. Hüpe Äratõuke jätk. Sportlane lõdvestab oma keha, et keskenduda asendile, ja jätkab pööramist, tõstes vaba jala äratõukejala kõrvale, et valmistuda horisontaalse asendi
sekundiga ning mõne elemendi sooritamisel kerkib võistleja isegi kuni 5 meetri kõrgusele. Võistlus koosneb eelvõistlusest ja finaalist, kus mõlemas sooritatakse kaks kaheksast elemendist koosnevat hüppesarja. Topelt minitrampett (TMT) TMT on nendest kolmest alast kõige väiksem ning vähemlevinud. TMT koosneb hoovõturajast, kahest minitrampetist ning maandumismatist. Üks minitrampett on tõusvas asendis ning teine otsapidi selle vastas horisontaalselt. Pärast hoojooksu sooritatakse tõusva trampeti peal üks element ning horisontaalse trampeti peal teine element ning maandutakse maandumismatile. Võistlus koosneb eelvõistlusest ja finaalist, kus sooritatakse kaks hüppesarja. Finaalis ei ole võimlejatel lubatud korrata eelvõistluse hüppesarjas sooritatud elemente.
ning mõne elemendi sooritamisel kerkib võistleja isegi kuni 5 meetri kõrgusele. Võistlus koosneb eelvõistlusest ja finaalist, kus mõlemas sooritatakse kaks kaheksast elemendist koosnevat hüppesarja. Topelt minitrampett (TMT) TMT on nendest kolmest alast kõige väiksem ning vähemlevinud. TMT koosneb hoovõturajast, kahest minitrampetist ning maandumismatist. Üks minitrampett on tõusvas asendis ning teine otsapidi selle vastas horisontaalselt. Pärast hoojooksu sooritatakse tõusva trampeti peal üks element ning horisontaalse trampeti peal teine element ning maandutakse maandumismatile. Võistlus koosneb eelvõistlusest ja finaalist, kus sooritatakse kaks hüppesarja. Finaalis ei ole võimlejatel lubatud korrata eelvõistluse hüppesarjas sooritatud elemente.
Hüpe koosneb neljat osast: hoojooksust, äratõukest, lennust ja maandumisest. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Tuntuim näide on Carl Lewis. Kaugushüppe ajalugu Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7
hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need 3, kes ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Tuntuim näide on Carl Lewis. Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Antiikolümpiamängude kavas oli kaugushüpe pentatloni koosseisus. Kõrgushüpe Kõrgushüppe postid asuvad teineteisest 4-4,04 m kaugusel. Nende vahel on ümmargune 30 mm läbimõõduga latt kaaluga mitte üle 2 kg. Latt peab olema täiesti sirge. Kui latt on postide
pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Antiikolümpiamängude kavas oli kaugushüpe pentaloni koosseisus. Kaugushüpe on olnud kaasaegsete olümpiamängude kavas algusest peale. Alates 1948. aastast on kavas naiste kaugushüpe. Samuti on kaugushüpe kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa.
hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Odavise Odaviske hoovõturada on 3036,5 m pikk. Oda koosneb kolmest osast: esiosast, varrest ja käepidemest. Esiosas on teravast ja tugevast metallist ots, vars on valmistatud üleni metallist või muust sobivast materjalist ja käepideme asend on selline, et oda raskuskese asub selle all. Oda on ümmargune ja suurem ümbermõõt on tal käepideme kohal.
Carl Lewis, Maurice Greene (USA, kolmekordsed olümpiavõitjad) Marion Jones (USA, kahekordne maailmameister) 1.8 KIIREIMAD NAINE JA MEES: Mees: Asafa Powell (Jamaica) 9,77, 14. juuni 2005 Ateena Olümpiamängud. Naine: Florence Griffith Joyner (USA) 10.49, 1988 Ameerika katseolümpiamängud 1.9 KAUGUSHÜPE Kaugushüpe tähendab juba võimalikult pikema hüppe tegemist pärast kiiret hoojooksu. Juba 2000 aastat eKr oli see ala keldi mängude osaks. Esimese rekordi 6.92m püstitas Sparta atleet Chionis olümpiamängudel aastal 656 eKr. Kaugushüpe lisati Oxfordi ülikooli Exeteri kolledzi esimeste kergejõustikuvõistluste kavva 1850. a ning on olnud olümpiaala 1896. a esimestest Ateena nüüdisolümpiamängudest alates. Naiste kaugushüpe on olnud olümpiaala alates Londoni olümpiamängudest. Kaugushüppe jooksurada on 1,22m lai, maandumiskast 2,75m lai, 6m pikk ja 0,5m sügav,
katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõugepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Kaugushüpe on olnud kaasaegsete olümpiamängude kavas algusest peale. Alates 1948. aastast on kavas naiste kaugushüpe. Samuti on kaugushüpe kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa. Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks
Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Võistlejad sprindivad jooksurajal, hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kasti, mis on täidetud liiva või kruusaga. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole, siis on katse ebaõnnestunud. Hüpe koosneb neljast osast: ·hoojooks ·äratõuge ·lend ·maandumine Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on ka edukad kaugushüppes. Võistluskorraldus Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks loetakse võistleja, kes on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kolm katset. Need kolm, kes ületavad nõutud
Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha. TEIVASHÜPE Teivashüpe on kergejõustiku ala. Teivashüppes hüpatakse ülipainduva sirgenemisest vabaneva energiaga lisahoogu andva fiiberteibaga. Teivashüppe hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22-1,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm. KAUGUSHÜPE Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Võistlejad sprindivad jooksurajal (mis tippspordivõistlustel on tavaliselt kaetud samasuguse
tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Kaugus- ja kolmikhüppes lõppeb hoovõturada 2,75 m kuni 3 m laiuse ja umbes 10 m pikuse niiske koheva liivaga täidetud maandumiskastiga. Hüpe ei loe, kui võistleja astub üle äratõukejoone, sooritab äratõuke tõukepaku kõrvalt, maandub enne maandumiskasti jõudmist või puudutab maandumisel maapinda maandumiskasti kõrval kohas, mis on äratõukejoonele
Võrkpalluritel on võimalik testida ka bloki- ning löögikõrgust. Uuringud on üritanud välja selgitada kui usaldusväärsed on võrkpallispetsiifilised testid võrreldes poolkükist üleshüpete ja kaugushüppe testidega. Uuringus osales 95 tipp meesvõrkpallurit, kellel kõigil mõõdeti blokikõrgus (algasend ülgadelaiune harkseis, peopesad rinna kõrgusel ning vertikaalne hüpe maksimaalselt üles). Samuti mõõdeti ära nende tippvõrkpallurite löögikõrgus 2-3-sammulise hoojooksu pealt. Tulemused kinnitasid, et spordialale spetsiifilisemad testid olid valiidsemad ning usaldusväärsemad. Nende testidega on uuesti tegemisel võimalik saada sarnasemad tulemused, kui tavaliste hüppetestidega, kuna tegemist on ala spetsiifikaga, siis teeb iga sportlane oma liigutusi alati täpselt ühtemoodi -automatiseeritult. Seega on selle testiga võimalik mõõta täpselt seda, mis on võrkpalluri jaoks vajalik ning mida treener teada soovib (Sattler jt.,2012)
vähemalt 50g. Kõrgushüppes asuvad postid 4-4,04 meetri kaugusel. Kui latt on asetatud postide vahele, peab see olema täiesti sirge see ei tohi keskelt vajuda rohkem kui 2 cm. Iga kõrguse tõstmine peab olema vähemalt 2 cm, mitmevõistlustes on lubatud tõsta latti 3 cm kaupa. Võistleja peab tõukama ära ühelt jalalt ning kui latt kukub võistleja süül maha, ei loeta katset õnnestunuks. Teivashüppes peab jooksurada olema vähemalt 40 meetrit. Hoojooksu lõpus peab võistleja viima teiba ettemääratud auku. Võistlejad kasutavad enda teibad, mille pikkused ja läbimõõdud pole ettemääratud, kuid kindlasti peab olema teiba pind sile. Teivashüppes tõstetakse latti alati vähemalt 5 cm kaupa. Niisamuti kui kõrgushüppes, ei loeta katset sooritatuks, kui latt kukub võistleja süül postide vahelt maha. Sportlastel on lubatud kasutada sobivat määret kätel või teibal, et saada parem haare, ent keelatud on kasutada teipi kätel või
tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Kaugus- ja kolmikhüppes lõppeb hoovõturada 2,75 m kuni 3 m laiuse ja umbes 10 m pikuse niiske koheva liivaga täidetud maandumiskastiga. Hüpe ei loe, kui võistleja astub üle äratõukejoone, sooritab äratõuke tõukepaku kõrvalt, maandub enne maandumiskasti jõudmist või puudutab maandumisel maapinda maandumiskasti kõrval kohas, mis on äratõukejoonele
Kui latt on postide vahele hoidjatele asetatud, ei tohi see keskelt läbi vajuda üle 2 cm. Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha. Hüpped Teivashüppe hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,221,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku. Võistlejad kasutavad oma teibaid, mille pikkus või läbimõõt ei ole reglementeeritud, kuid teiba pind peab olema sile. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa. Võistlejad võivad liigutada teivashüppe tellingut 0,4 m hoovõturaja poole või kuni 0,8 m maandumispaiga suunas, et teha hüpe endale sobivamaks. Hüpped
arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Tuntuim näide on Carl Lewis. Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Antiikolümpiamängude kavas oli kaugushüpe pentatloni koosseisus. Kaugushüpe on olnud kaasaegsete olümpiamängude kavas algusest peale. Alates 1948. aastast on kavas naiste kaugushüpe. Samuti on kaugushüpe kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa
õigus võistelda lõpuni st kuni kolmanda järjestikuse ebaõnnestunud katseni. Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha. Teivashüpped Teivashüppe hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22-1,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm. Võistlejad kasutavad oma teibaid, mille pind peab olema sile. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa. Hüpet ei loeta sooritatuks, kui latt ei jää katse sooritamise järel paigale võistleja süül. Võistleja otsustab ise, millist kõrgust ta soovib ületada
Maandumismatt: Vahtkummist madrats. Start Enne starti märgib sportlane maha jooksu alustamise täpse koha, pöörde ja äratõukekoha vastavalt sellele, kui mitut sammu ta kavatseb hoojooksus kasutada. Keskmiselt läbivad kõrgushüppajad hoojooksuga 12m. Hoojooks sportlane teeb umbes 7 pikka sammu, mille käigus saavutab kiiruse 8 m/sek. Järgmise 3-5 sammuga peab ta tasakaalustama kurvis tsentrifugaaljõu, et mitte kiirust kaotada. Ta hakkab sammude tihedust kasvatama. Hoojooksu ja äratõuke ühendamine Eelviimasel sammul on välimine jalg kõverdatud ja teine jalg, millelt tehakse äratõuge, on sirge. Äratõuge Sportlane tõukab end äratõukejalalt tugevalt üles. See võimaldab tal valmistuda pöördeks, mille ta sooritab jalgade, puusade ja õlgadega. Hüpe Äratõuke jätk. Sportlane lõdvestab oma keha, et keskenduda asendile, ja jätkab pööramist, tõstes vaba jala äratõukejala kõrvale, et valmistuda horisontaalse asendi
asetada pearõhk ühele hüppefaasile või elemendile. Hüpete tehnika kinnistamiseks ning kindluse ja otsustatavuse saavutamiseks tuleb treeningus rakendada vastavaid metoodilisi võtteid, näiteks muuta hüpperiista kõrgust või pikkust, suurendada korduste arvu, eemaldada hoolaud hüpperiistast, suurendada nõudeid üksikute hüppefaaside osas jne. Harkhüpe üle risti kitse Kui on omandatud tehnika alused maandumise, hoojooksu ning jalgade ja käte tõuke näol, võib asuda harkhüppe kui ühe lihtsama toenghüppe õppimisele. Esimesed hüpped tuleb sooritada üle ristiasetatud madala kitse, rakendades eelnevalt õigeid ettevalmistavaid ja juurdeviivaid harjutusi. Madalal kitsel sooritatavad hüpped on lihtsamad seetõttu, et toetuspind kitsel on väiksem ning võimaldab treeneril paremini võimlejat abistada. Tavaliselt seda hüpet ei kardetagi, sest ebaõnnestumise oht siin on minimaalne.
iseloomulikku õhus jalgadega hoo andmise treeningut. Tuleb aga rõhutada, et ükski teine tõend seda ei kinnita ja et rumal oleks dogmaatiliselt väita, nagu oleksid jalgadega hoo andmise leiutanud kreeklased; kindel pole ka see, kuidas niisugune hoo andmine oleks kokku sobinud halteeride kasutamisega, mis pidi tegema kreeka kaugushüppetehnika meie omast erinevaks. Halteeride kasutamine seletab tõenäoliselt flöödimängija osa kreeka kaugushüppes. Kaugushüppe edukus oleneb põhiliselt hoojooksu kiirusest ja äratõukest, kusjuures oma osa mängivad ka õige tõusunurk ning jalgade ja kkätega hoo andmine. Kui kasutati halteere, pidi kätel olema täita isegi tähtsam ülesanne kui meie kaugushüppe korral. Hea ja silmapaistva hüppe erinevus olenes käe- ja jalaliigutuste täpsest korrelatsioonist, kusjuures äratõukehetkel pidi nende liigutuste rütm ühte langema. On väga võimalik, et katkendlik flöödimuusika, eriti vaasimaalidel sageli nähtava kreeka
3)Maailma rekord (pikamaajooks-5000 m) kuulub meeste kategoorias Kenenisa Bekelele (Etioopia) tulemusega 12.37,35 . Naiste kategoorias kuulub praegune rekord Tirunesh Dibabale (Etioopia) tulemusega 14.11,15. Eesti meeste rekord on 13.54,2 , mille püstitas Enn Sellik ja naiste rekord on 15.30,84 , mille püstitas Ille Kukk. 11 LISAD KÕRGUS-JA KAUGUSHÜPE: MIDA TULEB VÄLTIDA! * Kiiruse langust hoojooksu lõpus. * Äratõukeks valmistudes keha massikeskme langust (tugev allaiste). * Pidurdavat tegevust äratõukel (mahapanekul kand kehast kaugel eespool) * Õpetamise algetapil liialt pikaajalist paigalthüpete kasutamist. * Enneaegset aktiivse lennufaasi õpetamisele keskendumist. Grupi harjutused: * Paigalthüpped * Hüpe lühikeselt hoojooksult * Hüpe kiirelt hoojooksult * Üleshüpe * Kordushüpped (näiteks 5×10 hüpet võimalikult kaugele)
aeglased ja suunatud pettelöögid, kokkuvõtvalt võib ründelööke liigitada otselöökideks, pöördega löökideks, tagaliinilöökideks, pettelöökideks, haaklöökideks Ründelöökide tehnika- lähteasend-hoojooks (1-3 sammu)-üleshüpe-löök (äratõuge, sirgete käte hoog ja lennufaas)-maandumine (kõverdatud jalgadega väikese lõdvestava järelhüppega) Otselöök- koosneb hoojooksust, üleshüppest, löögist ja maandumisest, hoojooksu üheks oluliseks ülesandeks on palli tabamise õige ajastamine, see on suhteliselt raske, hoojooksu tuleb kindlasti alustada stardiasendist- see on kõrge ja mittepüsiv asend, üks jalg teisest eespool, keha raskus päkkadel, stardiasend peab tagama kiire stardi ja valima õige rütmi, paremakäelised peaksid alustama vasaku jalaga, ründelöögi kolmesammuline hoojooks- esimene samm tehakse vasaku jalaga, selle ülesanne on ajastamine ja suuna valimine ja käed on jooksurütmis
Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha. Teivashüppes hüpatakse ülipainduva sirgenemisest vabaneva energiaga lisahoogu andva fiiberteibaga. Hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22-1,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa. Kaugus- ja kolmikhüpped . Kaugushüpe on ala, milles sportlased hüppavad lähtepunktist
mm läbimõõduga latt kaaluga mitte üle 2 kg. Latt peab olema täiesti sirge. Kui latt on postide vahele hoidjatele asetatud, ei tohi see keskelt läbi vajuda üle 2 cm. Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha. Teivashüppe jooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22-1,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis üeab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm. Võistlejad kasutavad teibaid, mille pikkus või läbimõõt ei ole reglementeeritud, kuid teiba pind peab olema sile. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa. Võistlejad võivad liigutada teivashüppe tellingut 0,4 m hoovõturaja poole või kuni 0,8 m
ümmargune 30 mm läbimööduga latt kaaluga mitte üle 2 kg. Latt peab olema täiesti sirge. Kui latt on postide vahele hoidjatele asetatud, ei tohi see keskelt läbi vajuda üle 2 cm.Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha. Teivashüppe hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,221,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm. Võistlejad kasutavad oma teibaid, mille pikkus või läbimööt ei ole reglementeeritud, kuid teiba pind peab olema sile. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa. Võistlejad võivad liigutada teivashüppe tellingut 0,4 m hoovõturaja poole
Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha. Postid, millele latt toetub asuvad teineteisest 4-4,04m kaugusel. Latt on 30mm läbimõõduga ning mitte üle 2kg raske. Latt peab olema sirge ning postidele asetatuna ei tohi ta vajuda üle 2cm. 4.2 Teivashüppe Teivashüppes kasutatakse abivahendina fiiberteivast. Hüppe hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22-1,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa. Võistleja otsustab ise, millist kõrgust ta soovib ületada. Hüpet ei loeta sooritatuks, kui latt ei jää katse sooritamise järel paigale võistleja süül.. Kolme ebaõnnestunud katse järel
Tulemuseks saame, et t 0,11 s. Selle ajaga liigub keha edasi vahemaa = vx t 1,4 m. Seega lõpptulemuseks saame s = x + = 13,1 + 1,4 = 14,5 m. Praegune meeste maailmarekord (MR: 8,95 m, M. Powell, 1991) moodustab sellest ca 62 %. 4.4. Kõrgushüpe Kõrgushüppe maksimaalse kõrguse hmaks hindamisel arvestame kolme komponenti: · raskuskeskme kõrgust maapinnast h1, mis 2m pikkuse mehe korral on 1,2 m ; · vertikaalse hüppe kõrgus h2 = 1,2 m ; · tõus tänu hoojooksu kineetilisele energiale (loeme Ek = Ep): h3 = mv2/2mg 6,2 m. Seega kokku saame hmaks = 1,2 m + 1,2 m + 6,2 m = 8,6 m. See on palju rohkem kui tegelikult. Milles on asi? Selles, et hoojooksu kineetilist energiat pole võimalik muuta eriti hästi sportlase keha potentsiaalseks energiaks. See paistab välja ka hoota ja hooga kõrgushüppe tulemustest, mis erinevad vaid ca 15%. Hoojooksu kasutatakse üle lati liikumiseks, et mitte latile peale vajuda. (MR: 2,45 J. Sotomayor, 1993) 4.5
annaabi.ee 
