Inimese vari
teda, siis saab ta terveks," lisas ta pisut muutu-nud häälega ja astus ukse juurde.
Maret seisis silmapilgu liikumata. Siis ruttas ta tohtrile järele, kes juba vankrile
Siis kartis Maret oma poega, põlvitas ta voodi ees ja palvetas tasa. istus.
Ta aimas, et poeg oli neil hirmsail aastail midagi läbi elanud, milleni ta emamõistus "Kas te rohtu ei kirjutagi, tohtrihärra?" küsis ta.
ei suutnud iial tungida. "Ah jaa," tuletas see meelde. "Tõsi küll." Ta võttis taskuraamatu välja ja kirjutas
Ja ta ei püüdnudki kõike mõista. Ta mähkis ta haavu, valades kuivamatuid pisaraid. tähe põlvel valmis. Siis sõitis ta minema.
annaabi.ee 
