Anton Tšehhovi elulugu
Nad austavad
võõrast omandit ja maksvad oma võlad. Nendel on puhas süda ja nad kardavad valet. Vale
madaldab rääkijat kuulaja silmis. Nad ei teeskle ja käituvad tänaval samamoodi nagu kodus,
nad ei aja endast vähematele puru silma, nad ei ole lobisejad ega tiku avameelitsema, kui neilt
ei küsita. Lugupidamisest võõraste kõrvade vastu on nad rohkem vait. Nad ei alanda end, et
teises inimeses kaastunnet äratada. Nad ei mängi võõrastel hingekeeltel, et neile vastu õhataks
ja neid poputataks, see kõik annab odava efekti, on labane, iganenud, võlts. Neid ei huvita
võltsbriljandid nagu tutvused kuulsustega. Kui neil on anne, siis nad austavad seda. Selle
nimel ohverdavad nad oma rahu, naised, viina. Nad on oma ande üle uhked. Nad kasvatavad
endas esteetikat. Nad ei või uinuda riietes, näha seinapragusid täis lutikaid, hingata läppunud
õhku, käia täissülitatud põrandal, süüa priimuselt