Unistuste Vargamäe
olnud.
Ükskõik mida Andres ei paistnud tegevat ,ei läinud ikka kuidagi paremuse poole ,vaid
tundus säärast tööd ainult juurde tulevat, polnud ja paistnud otsa ega äärt.
Tema unistuste Vargamäe jäi järjest kaugemaks ja kaugemaks vajudes unustusse
suure töökuhja kõrval ,"unistuste Vargamäele" polnud enam tema üle mõtisklemiseks
nagu aegagi antud.
Lõpuks asendus "unistuste Vargamäe" meelenukruse ning hingeahistusega ehk
tegelikkusega- tõsioluga ,et Andres ei saagi valmis oma "unistuste Vargamäge" .
Pärast kõiki neid aastaid töörabamist ,Pearuga nääklemist, Vargamäel veedetuid hetki
tundus Andresele esimest korda elus ,et ta ei suuda seda enam, et tema "Vargamägi"
on vaid illusioon ja selle teostamine on talle üksinda ülejõu käiv ,teostamatu.
Andresele tundus ,et ta on jõuetu oma eluaseme ja tema soode ,rabade ,põldude ja
annaabi.ee 
