Müütilised muistendid
Vanaisa tehtud tööd vaatama. Ta oli kõigega rahul ning premeeris loomi tumeda
kasukaga. Kõige usinamad olid olnud mutt ja karu. Nemad on üleni musta kasukaga.
Kahjuks oli ka neid, kes eriti tööd ei teinud. Üheks selliseks oli hilpharakas, kes
eputas teiste ees oma kuldkarva sulestiku ning lummava laulu häälega. Tööd tema ju
teha ei saanud, sest oleks muidu oma valged suled ära määrinud. Vanaisale selline
edvistamine ei meeldinud, ning karistuseks muutis ta hilpharaka suled mustaks ning
ei lubanud tal jõesängist oma jänu kustutada. Oma ilusat laulu sai ta laulda alles siis,
kui teised pimedatel õhtutel magama läksid, või vihma käest varju otsisid. Nüüd mil
loomad olid saanud kiidetud ning karistatud, valas Vanaisa jõesängi oma kuldkausist
vee ja elustas seda oma hingeõhuga. Nii sündiski Emajõgi.
Mulle jäi see muistend kõige paremini meelde, sest puutun Emajõega tihedalt
kokku
annaabi.ee 
