Juhan Liiv
Alustas loometeed prosaisitina. Pildistanud varaseis, kohati humoristliku tooniga juttudes iseloomulikke
talupojatüüpe ja külaelusündmusi. Kujutanud omaelulooliste sugemetega jutustuses "Vari" (1894) vaestekülast
põlvneva luuleandelise noormehe traagiliselt lõppenud haridus- ja eneseteostuspüüdlust. Jutustuse "Nõia tütar"
(1895) peategelane on külakeskkonnas tagakiusatav kasulaps. Ilmeka tõepärase elukujutajana oli Liiv
sajandivahetuse eesti kriitilise realismi eelkäija. Hilisproosat koondab miniatuurikogu "Elu sügavusest" (1909).
1885. a. hakkas Liiv ajakirjanduses avaldama luuletusi. Püsiväärtuslikuna on tuntuks saanud hilislüürika. Seda
iseloomustavad siirus, erakordne tundeintensiivsus, piltlikult mõjukas kujundlikkus, rahvalikkus ja rahvaluule
võtted, näiteks värsside musikaalsust suurendavad kordused. Eriti tähenduslikud on rõhutud rahva valu ja lootust
väljendavad isamaalaulud, looduslüürika ja isikliku traagika sõnastused.