Oort Oort Oort oli Eestis tegutsev regiroki ansambel. Oort tegutses alates 1996. aasta sügisest, kuid kandis algul teisi nimesid (Sass-projekt, Sammalaeg). Ansambli liikmed on mitmeid kordi vahetunud, Oorti esimeseks naisliikmeks on Marju Varblane, kes mängib nii viiulit, hiiukannelt kui ka torupilli. Oorti tegevus jäi soiku 2012, kui ansambli liider Aleksander Sünter otsustas terviseprobleemide tõttu rockmuusika tegemisest loobuda. Aleksander Sünter suri 2014. aasta alguses. OORT haarab sarvist Suurel Härjal ja kannab sügavad vaod regirocki põllule. Nii kanduvad müütilised elamused aastatuhandete tagant Teieni, luues laulus meie rahva tulevikku. Oorti otsingud muusikas püüavad tunnetust ajast, mil
lugusid. Jutustajad olid 2 meest ja 1 naine. Peamine jutustaja oli ansambli Metsatöll liige Lauri Õunapuu. Räägiti hiiukandla, kandla, torupilli, parmupilli, lõõtsa ja akordioni ajaloost, milleks neid kasutati ja nende saamis lugu. Huvitav oli kuulda, et torupille on olemas mitut sorti, et igal maal on torupill erinev. Lõbus oli kuulata vana lõõtspilli mängu, mis kõlas väga imelikult, nagu oleks olnud vanalajal kõrtsis. Lauri Õunapuu mängis meile kah palju pille nagu näiteks, hiiukannelt, kannelt, torupilli ja lõõtspilli. Lauri Õunapuu laulis vanade eestlaste jahilaulu, kuidas lasti tedreparve, haavati parte, kuis Riia härrad ja Saare saksad küsisid, miks mets verd täis on. Mulle meeldis väga kuidas Lauri laulis, kuna ta on selline mõnus ja võimas hääl. Mina jäin pärimusmuusika aidaga väha rahule, jutt oli huvitav ning meile näitati ja mängiti paljusid erinevaid pille. Lähen kindlasti veel kuulama selliseid huvitavaid üritusi
kromaatiline ja saatekannel. Viimane võimaldas mängida paljusid akorde kõikides helistikes. Muuseumi fondides on üle 50 kandletüübi. Siin on nimetute rahvapillimeeste- kandelehitajate kõrval Friedrich Voldemar Janseni, Juhan Zeigeri, Jaan Hivaski, Harald Kristali, Elmar Luhatsi, Väino Maala, Taavet Poska ja paljude teiste loodud pille. Pillikollektsioonis on mitu eesti talupoegade poolt valmistaud viiulit, moldpilli ja Põhja-Eestis ning saartel ja rannikualadel levinud hiiukannelt. Peeti endastmõistetavaks, et iga pillimees valmistas endale ise pilli. Kogemusi käidi hankimas naabrite juures ja neid anti edasi põlvest põlve. Vanades kroonikates ja dokumentides leidub rohkesti andmeid torupilli, tõenäoliselt juba 14.sajandil Eestis kodunenud ja populaarseks muutunud pilli kohta. Huvitav on märge muuseumi arveraamatus, et esimene muuseumile ostetud pill oli torupill. Sellele lisandusid peagi lutusarv, parmupill, sikusarv,
annaabi.ee 
