Villem Grünthal-Ridala luuletused
kaugete metsade takka oled elu, nagu valgus, kesk leegitsevat, loitvat kulda,
midagi kutsub ja hüüab ja huikab. oled püha, kõige algus. lõkates viimsel helkjal ilul.
Taevas sätendab, särab ja selgub Magad maa all, mühad meres, Ja pilveranku, veerengu leekides,
õilmetes, aasade kohal, kohad laines, punad veres, kesk sära, hiilet, sammaste suuruseid,
õitsval, lõhnaval luhal särad kuldse pilve süles, eel, tõuseb üles, eha tules,
tundmatut puhmastes huljub ja pelgub. aurudena tõustes üles. õhkudes sula metalli sarna;
Midagi helendab, helgib ja tuikab Läigid selge lätte silmas, Mis, kahvatades, raugevad, kustuvad
kaugete kinkude takka, käid maaaluses maailmas, kui kütismaadel, ruskesse loomusse,
annaabi.ee 
