Rainer-Maria Rilke
liikuvaid seoseid makrokosmosega
(elukõiksusega) ta püüdis tabada.
,,Uutes luuletustes" Jumala kujund
taandus; seda
asendasid inglid täiuse sümbolitena.
Vähehaaval
laienes Rilke luules vabavärsi osa,
tema luule haripunktiks said aga kaks
hilist luuletsüklit: ,,Sonetid
Orpheusele" (55 luuletust, 1922) ja
,,Duino eleegiad" (1923, kümme
vabavärsilist eleegiat, mis valmisid
Duino lossis Aadria mere ääres).
,,Sonetid Orpheusele" sisaldavad Rilke
küpseimat hermetismi. Jätkub
mõtisklus kõige laiematel üldinimlikel
teemadel looja ja loodu vahekorrast,
elu pühadusest ja traagikast, elu ja
surma suhetest. Jumal, poeet ja
maailm samastuvad. ,,Duino
eleegiate" põhitoon on traagiline.
Luuletaja senine enesekindlus
vahekorras Jumalaga on kadunud. See
peegeldab ka kaudselt kogu Esimese
maailmasõja traagikat. Tsükli keskmes
on inimene oma lootuste ja
ahastustega. Maailmale vastandub
annaabi.ee 
