György Ligeti
Klastritest lähtudes arendas Ligeti veidi hiljem välja uut tüüpi orkestrifaktuuri, mida
iseloomustavad rohked divisi`d (keelpillide rühma jagunemine kaheks või enamaks eri
häälepartiid mängivaks alarühmaks orkestris.) ja oktavis, kuid erinevates rütmivältustes
kaanonid.
Esimene teos, kus Ligeti mikropolüfooniat kasutas, oli „ Atmospheres“ (1961). Teos
õigustab oma nimetust täielikult, seda võib võrrelda suure helipilvega, mis triivib läbi
erinevate registrite ja kõlavärvide ning mille faktuur on tänu mikropolüfooniale pidevas
sisemises liikumises, ent kõlatervik jätab endiselt staatilise illusiooni. „ Atmospheres“ oli
ka esimene Ligeti teos, mis plaadistati.
Vokaalkammermuusikas, kus mikropolüfooniat rakendada ei saa, töötas Ligeti välja teise
stiili, mida iseloomustab intensiivsete, kohati taotuslikult koomiliste kujundite kasutamine