Silbitamine ja poolitamine
Silbitamine ja poolitamine
Selleks, et kõne voolaks mugavalt ja arusaadavalt, peab ta olema seatud nii, et
kõnelejal oleks hea hääldada ning kuulajal hõlbus kuulata. Häälikud ei saa üksteisele
järgneda ükskõik kuidas, vaid peavad olema teatud viisil rühmitatud. Kõne ladususe
tagab helilisemate ning vähem heliliste häälikute ehk vokaalide ja konsonantide
vaheldumine. Niisuguse vaheldumise tagajärjel jaguneb kõne loomulikeks
hääldusüksusteks ehk silpideks.
Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised
reeglid:
1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne,
e-la-gu;
2
annaabi.ee 
