Friedebert Tuglas
●
„Kaisuta, vaba ning vihane torm , kaisuta mind!“ – igatsus mere, vabaduse
ja nooruse järgi
●
Soov saada mere osaks
Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina.
Ma tahtsin näha ta lainete valgeid
harju
ja lainetel liuglevat viirese varju
Ja nüüd ometi näen ma sind, oh
ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju mõõtmatu meri!
ning kaugel kõikuvat üksikut purje. Kui avar, kui suur, kuis helendad
Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda sa!
kui magava hiiglase raudrüüs rinda Kuis vabadust hoovab sust vastu
ja kuulata laineid, mis veerevad randa
otsata!
kui tuiskavad leegid, mis raksuvad
mis kirglikult kutsudes tuksuvad, Rind rusutud vastu vangla
mis mürinal maltrannale vaovad ja siis seina,
jällegi kaovad käed kramplikult aknaraudades,