Thomas Wright spekuleeris õigesti 1750. aastal avaldatud raamatus, et Linnutee on lame ketas ning mõned öötaevas nähtaval olevad udukogud on Linnuteest eemal. 18. sajandi lõpus moodustas Charles Messier kataloogi, mis sisaldas 109 heledaimat udukogu, hiljem tuli William Herschel välja suurema kataloogiga, mis koosnes 5000. udukogust. Aastal 1845 ehitas William Parson uut tüüpi teleskoobi . Aastal 1912 uuris Vesto Slipher heledaimate spiraalsete udukogude spektrijooni. Galaktikate jagunemine kuju järgi Galaktikaid jagatakse kolmeks peatüübiks: elliptilised, spiraalsed ja korrapäratud. Edwin Hubble jagas need vaatluste tulemustena skeemi, Hubble'i järjestusse. Elliptilised galaktikad Spiraalsed ja varbspiraalsed galaktikad Korrapäratud galaktikad Kääbusgalaktikad Teistest tunduvalt erinevad galaktikad Tüüpiline spiraalgalaktika Elliptiline galaktika
Juba 1916. aastal märkas Sears, et paljude korrapärase kujuga taevaste udulaikude, mis hiljem osutusid Linnuteega sarnasteks tähesüsteemideks, välisosad on märgatavalt sinisema varjundiga, kui keskosad, mis tundusid punakad. 1923. aastal õnnestus Edwin P. Hubblel, kasutades Mount Wilsoni observatooriumi 2.5 meetrise peegliga teleskoopi, lahutada kahe sellise udu (M31 ja M33) välisosad tähtedeks, mis osutusid sarnasteks meie Galaktikas Päikese ümbruses leiduvate heledaimate tähtedega. Andromeeda udu (M31) tsentraalosa õnnestus tähtedeks lahutada aga alles 1944. aastal, mil Walter Baade leidis, et need piirkonnad koosnevad välisosadele iseloomulikest sinistest hiidudest nõrgematest punastest tähtedest. Toetudes oma avastusele, võttis Baade kasutusele tähepopulatsioonide mõiste, nimetades esimeseks populatsiooniks galaktikate ketastes leiduvaid heledaid sinakaid tähti ja teiseks
vilunud ja head tähistaeva tundmist. Antud läbimõõdu juures on asteroid seda heledam, mida rohkem ta päikesekiirgust tagasi peegeldab (st. mida suurem on tema pinna albeedo), kuid seda vähem ta kiirgust neelab ning soojeneb ja tema poolt kiiratav soojuskiirgus väheneb. Kui on teada objekti läbimõõt, siis saab loomulikult välja arvutada ka tema albeedo. Asteroidi suurus ja heledus ei ole alati kooskõlas, näiteks heledaimate asteroidide hulka kuuluv Juno on suhteliselt väike. See viitab väikeplaneetide peegeldusvõime suurtele erinevustele. Kõige heledamatel ulatub albeedo ligi 40 protsendini. Seni pole leitud asteroide, mille albeedo oleks vahemikus 5%-6%. ASTEROIDIDE ASUKOHT 4 See jaotus vastab vaid hetkeseisule, planeetide häirituste mõjul võivad asteroidid minna ühest tüübist teise
Linnuteest eemal. Viis aastat hiljem võttis Immanuel Kant kasutusele termini "saarte universium". 18. sajandi lõpus moodustas Charles Messier kataloogi, mis sisaldas 109 heledaimat udukogu, hiljem tuli William Herschel välja suurema kataloogiga, mis koosnes 5000. udukogust. Aastal 1845 ehitas William Parson uut tüüpi teleskoobi ning sellega suutis ta vahet teha spiraalsetel ja elliptilistel udukogudel. Aastal 1912 uuris Vesto Slipher heledaimate spiraalsete udukogude spektrijooni, et teha kindlaks, kas nad koosnevad samadest keemilistest ühenditest nagu planeedid. kuid ta leidis, et spiraalsetel udukogudel on suur punanihe ehk nad liiguvad eemale kiiremini kui on Linnuteest lahkumiseks vajalik ehk nad polnud Linnuteega gravitatsiooniliselt seotud ja ei saanud olla selle osa. 1917 vaatles Heber Curtis noovat Andromeeda galaktikas. Uurides varasemalt jäädvustatud fotosi, leidis ta veel 11 noovat. Curtis märkas, et need noovad olid
miskit muud, kui Maury kitsaste spektrijoonte tähed (jooned moodustuvad tähe hõredas atmosfääris ,,häireteta"). Peajada tähtede ehk kääbuste spektrijooned seevastu on laienenud, sest suhteliselt tihedas atmosfääris ei saa ergastatud aatomid segamatult kiirada. Naaberosakesed ,,häirivad". Nüüdisajal nimetatakse graafikut, mis kujutab seost tähtede heleduse ja temperatuuri (värvus, spektriklassi) vahel, Hertzsprungi-Russeli diagrammiks. Taeva näivalt heledaimate tähtede HR-diagramm on petlik, sest kaugeid hiidusid näeme vaid tänu nende suurele absoluutsele heledusele, kääbustest aga paistavad meile ainult lähemad. Koostades HR- diagrammi näiteks kuni 15 valgusaasta kaugusel asuvatest tähtedest, leiame sellelt vaid kolm Päikesest kuumemat peajada tähte, ja mitte ühtegi hiidu. Valdav enamik tähtedest on punased kääbused. 9
annaabi.ee 
