M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Õnnetused on
murdnud minu endise uhke vaimu; ma annan järele, ma alistun. See on mu saatus. Olen
üksi maailmas -- las ma kannatan; võin seda taluda.»
Hakkasime minema, niipea kui pimedaks läks. Kuningas käskis meid just keset jõge
tüürida ja ütles, et me tuld ei näitaks, kuni.linnast hulk maad eemal oleme. Varsti
jõudsime väikese tuledekobara kohale -- seal oli linn, teate -- ja libisesime mööda umbes
poole miili kauguselt. Kui me kolmveerand miili kaugusel olime, heiskasime
märgulaterna üles. Ja kella kümne paiku hakkas sadama, puhuma, müristama ja välku
lööma nii et lase aga pila. Kuningas käskis siis meid mõlemaid valvata, kuni. ilm
paraneb; siis ronisid nad hertsogiga telki ja heitsid puhkama. Minu kord oli pärast
keskööd
338
valvata, aga ma poleks ka siis magama heitnud, kui mul oleks voodi olnud, sest mitte iga
päev ei näe sihukest tormi, -- ammugi mitte! Heldeke, kuidas tuul ulgus! Ja iga sekundi