Viskasin koti nurka ja sammusin kööki. Natukese ajapärast tuli ka Bosse sinna. Tegin endale võileiba ning Bossele panin krõbuskeid. Pärast sööki läksime Bossega parki. Viskasin talle palli, ajasin teda taga, õpetasin teda. Lõpuks väsisin ära ning istusin pingi peale. Kutsusin koera enda juurde ja käskisin tal pingi ette istuda. Natukese aja pärast kõndis mööda vanem naine, kelle käekotist pistis pea välja kass. Bosse urises. Kass kräunus. Bosse haugatas, kass ehmus ning pistis kotist jooksu, Bosse tema järel. Küll ma karjusin, vilistasin ja vandusin, et koer tagasi tuleks, aga ei midagi. Tormasin siis koerale järele. Kass ronis ristmikul kasvava puuotsa, Bosse üritas samuti üles pääseda aga tulutult. Paremalt tuli auto. Bosse sai löögi, mis ta tee äärde paiskas. Autojuht jäi seisma, võttis Bosse pani ta autosse ja hakkas ära sõitma. Karjusin mehele, et ta ei viiks Bosset ära. Mees
Lühijutt Erik seiskus ja vaatas ringi. Tema ümber oli imeilus loodus linnud säutsusid, kauguses siristasid rohutirtsud, nende kõrval vulises oja ning lehtede vahel krabistas orav. Erik mõtles, kas ta naise mälu kunagi taastub, sest kolmandik matka oli läbi, kuid edusamme polnud veel tekkinud. Sel hetkel jõudis tema imeilus Adrienne koos Spenceriga talle järele. Spencer vudis Eriku juurde ja haugatas sõbralikult just nagu tervitaks. Spencer oli väike ja heasüdamlik kastanpruuni karvaga krants. Ta ei olnud enam kutsikas, kuid elujõudu oli veel kõvasti. Ka Adrienne'il olid kastanpruunid juuksed, ta silmad olid hallikasrohelised ning keskpäevane päikesevalgus muutis ta veel kaunimaks. ,,Kas peatume siin või lähme edasi? Kaardi järgi peaks varsti tulema üks lagendik," lausus Erik. Adrienne mõtles korra ja vastas: ,,Jääme siia, mulle meeldib siinne loodus, pealegi mul
annaabi.ee 
