KALEVIPOEG VII laul
olla läbi käinud, aga kadunud ema jälgedest neile pisematki märki silma ette ei
sattunud. Noorem vend jutustab neile oma pikast teekäigust Soomemaale, aga
sepa poja surmamise, lainetest ja tuuleõhust kõrva kostnud laulud jätab ta
vendadele nimetamata. Öö varjul, kui teised magavad, läheb ta isa hauale;
kadunud isa hääl noomib teda mulla alt, soovitab mõlemad tehtud kuriteod
aegamööda heaks toimetada ja seletab pikemalt, et meie elulained jumalikul ju
hatusel edasi lähevad.
Kui Kalevipoeg unest üles ärkas, asus ta teele kodu poole. Kõndis mitu
päeva läbi laante, mööda jõgesid ja mägesid, kui lõpuks jõudis mereranda.
Rannas kalju küljes nägi Kalevipoeg Tuuslar-taadi paati. Kalevipoeg võttis
Tuuslari paadi ja hakkas üle mere tagasi kodu poole sõudma. Tugevad
tuuled kandsid paadi Viru poole. Kesköö paiku jõudis Kalevipoeg saare
juurde. Ta tundis saare kohemaid ära, sest seal oli ta tulles Saare neiuga
tutvunud ja aega veetnud