Helena Nurkse Kadakas Hariliku kadaka ladina keelne nimetus on Junioerus communis. Puukujulisena kuni 15 m,harilikult põõsana 1-7 m.Kahekojaline, emastaimedel lihakad marju meenutavad käbi , mis esimesel aastal on rohelised ja teisel aastal valminud sinised.Valgusrikastel kasvukohtadel,tavalisem Lääne-Eestis.Puit sobib nikerdamiseks , treimistöödeks.Puidust ja okastest saadakse kuumutamise teel kadakaõli. Käbisid kasutatakse suhkru- ja eeterlike õlide sisalduse tõttu ravimina, samuti õlle-, likööri- ja veinitööstuses, neid kasutatakse ka dzinni valmistamisel. Valminud käbid aitavad neeru- ja põiehaiguste puhul, samuti soole-, mao- ja eesnäärmehädade korral. Neil on söögiisu tekitav toime, soodustavad uriinieritust. Haiguste ärahoidmiseks soovitatakse rahvameditsiinis iga päev süüa mõni marikäbi. Kadakaokstel on tuntud desinfitseeriv toime. Saunavihad aitavad reuma ja liiges...
Lehelaba pikkus on 7-16 cm, laius 2-8 4 cm, lehed võrsel vahelduvalt. Noored lehed on sageli punakad. Suvel muutuvad lehed aga paksemaks ja nahkseimaks. Lehed on pealt tumerohelised, alt helerohelised, paljad või harva lühikarvased. Septembris hakkavad lehed kolletuma, hiljem pruunistuvad. Mõnel teisendil jäävad lehed kauaks külge, sageli isegi talveks. Lehed kõdunevad aeglaselt suure parkainesisalduse tõttu. Harilik tamm õitseb lehtimise ajal, mis toimub mai lõpul ja juuni algul. Isasõied moodustavad 3-6 cm pikkuse kollalasrohelise rippuva urva, mis asuvad 2-3 kaupa või üksikult möödunud aasta võrse tipul või noore võrse alumises osas. Emasõied moodustavad noorel võrsel 2-3 kaupa pikal punakal varrekesel isasõitest kõrgemal. Sigimik on kolmepesaline, igas pesas kaks seemnealget. Tolmnemist soodustab kuiv ja soe ilm õitsemise ajal, kui metsas esinevad õhu
Harilik lepamaim on karpkala kõige väiksem sugulane. Seda, kui lepamaim veekogus elab, peetakse puhtuse ja vähese või olematu reostuse märgiks. Ta on üks kergemini kohastuvatest kaladest. Huvitav on ka see, et lepamaim suudab muuta värvus meeleolust olenevalt. Näiteks hädaohu korral võivad nad muutuda täiesti värvituteks. Lepamaim tegutseb magevetes ja tema menüü on ebatavaliselt rikkalik. Ta on jõgede ja järvede toiduahela oluline lüli. Harilik lepamaim toitub mitmesugustest veeputukatest ning teistest väikestest veeloomadest. Soovides püüda vee kohal lendavaid putukaid, hüppab ta koguni veepinnale. Süües on lepamaim võimeline oma liikuvad lõuad ettepoole välja sirutama. Ise on ta toiduks suurematele röövkaladele, lindudele ja imetajatele. Ka jäälinnu lemmiktoiduks on lepamaimud, kuna nad ujuvad veepinna lähedal ja neid on kerge kätte saada. Harilikku lepamaimu võib kohata puhastes magevetes üle Euroopa
Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasium Janno Tetsmann, 12. reaal Harilik nurmenukk (Primula veris) Referaat 04.04.2001 Harilik nurmenukk (Primula veris) Sugukond nurmenukulised, perekond nurmenukk. Viltuse risoomiga, paljude nöörjate juurtega mitmeaastane lühikarvane rohttaim. Kasvab kuivadel niitudel, loopealsetel, metsaservadel. Rahvaseas tuntud nimede all nagu kanavarvas, käekaatsad, taevavõti, saksapüksid, kikkapüksi, piimapisarad, pääsulill, käokäpp Pole ilmselt eestlast, kes ei tunneks nurmenukku. See taim on meie rahva
Harilik mustikas (Vaccinium myrtillus) Mustikas on kuni 40 cm kõrgune kääbuspõõsas. Ta on heleroheline ja marjad tumesinised või peaaegu mustad. Mustika võrsed on kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Mustikas kasvab happelistel, niiskematel muldadel ja mõõdukalt varjatud metsades. Sinakasmustad marjad sisaldavad umbes 7% parkaineid. Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied, nii kroon kui tupp liitlehised. Tupp väike, ebamääraste tipmetega ja lainja servaga. Kroon on kupjas, rohekasvalge kuni roosakas, 4...7 mm. Õied asuvad üksikult lühikestel raagudel aastavanustel võrsetel. Õitseb mai lõpust juunini. Vili on tavaliselt ümmargune, harvem piklik või pirnikujuline, söödav, rohkete seemnetega lihakas mari. Värvuselt tumesinine kuni peaaegu must, enamasti kaetud sinakashalli vahakirmega. Marja tipp on iseloomulikult lame, äärist...
Harilik tontsuru Surulaste sugukonda kuulub umbes 1 200 liiki. Eestist on teada 17 liiki. Tegemist on valdavalt suurte liblikatega, kõige väikseate surude siruulatus on umbes 2 cm. Surulaste hulka kuulub ka Eesti suurim liblikas - harva sisse lendav tontsuru (Acherontia atropos). Tontsuru on Eestis haruldane rändliblikas, tema kehal on surnupealuu joonis. Tema siruulatus on kuni 12 cm. Surulasi iseloomustavad sihvakad tiivad, väga hea lennuvõime ja suur lennukiirus. Omapärane on tontsuru imilont, see on vastandina teistele surulastele lühike ja jäme. Põhjus on ilmselt selles, et tontsurud tungivad tihti mesipuudesse ja imevad kärgedest mett, selleks aga pole teab kui pikka imilonti tarvis. Mesilaste eest kaitseb looma nii tema paks kitiinkest kui ka häälitsemise võime (väidetavalt meenutab see hääl mesilasema laulu). Loom võib kuuldavale tuua teravaid piiksatusi, mis meenutavad hiire häälitsemist. Omapära...
Ja veel üks huvitav asi. Pähklil käies olete kindlasti märganud, et osadel on pisike auk sees. Sellises viljas ei ole aga mingit tuuma. See on kõik ühe väikese mardika töö. Nimelt pähklikärsakas muneb oma munad noore pähkli sisse, munadest kooruvad vastsed, kes hakkavad maitsvat sisu sööma. Lõpuks saab aga söök otsa ning nad närivad end seni kaitsnud kestast välja ning alustavad oma elu järgmist etappi. Eestikeelne harilik sarapuu nimi Ladinakeelne Corylus avellana L. nimi Rahvapärased pähklipuu, pähkmepuu, sarap, sarakas nimed Süstemaatiline Kuulub sugukonda sarapuulised, perekonda sarapuu. kuuluvus Eluvorm Rohkesti harunev heitlehine ühekojaline kõrge põõsas. Kõrgus 5...8 m. Ühesugulised õied. Isasõied moodustuvad õitsemiseelse aasta suvel, koondunud rippuvatesse urbadesse, mis õitsemisel pikenevad tunduvalt
Tunnused. Kübar 3-10 cm, rebukollane, mõnikord kahvatukollane, algul kergelt kumer, hiljem lehtrikujuline, paksult lihakas, alusküljelt kaetud eoslehekesetaoliste tugevate voltidega; jalg kollane aluselt ahenev; seeneliha kahvatukollane, iseloomuliku tugeva puuviljalõhnaga, toorelt kibeda maitsega Kasvukoht: igasugustes metsades, arvukamalt männi-segametsades Esinemisaeg: juunist novembrini Tavaline kõikjal Eestis, kohati massiline. Harilik kukeseen on üks neid söögiseeni, mida iga seeneline eksimatult ära tunneb. Metsas leida ei ole aga teda igakord sugugi lihtne, sest tihti, eriti kuivemate ilmadega, jäävad kukeseened sambla alla peitu, nii et vaid väike osa kübaraserva välja paistab. Kui aga üks kukeseen leitud, tasub tema ümbert hoolikalt otsida, sest tavaliselt kasvavad kukeseened pesakonniti. Vaid püsivalt vihmaste sügisilmadega kerkivad kukeseente kollased lehtrid sambla kohale ja torkavad juba kaugelt silma. Harilik kukeseen on ...
harevil. Okkad püsivad võrsel 3 7 aastat, harva kauem. Saastatud õhuga piirkondades varisevad okkad varem. Okaste pikkus on 1 2,5 cm. Väga noortel ja väga vanadel puudel ning halvemates kasvutingimustes on okkad lühemad. Pungad on teritunud tipuga, pruunid, vaiguta. Kuuse eluiga võib harukordadel ulatuda 400 500 aastani. Tavaliselt raiutakse kuusikuid 80 100-aastaselt, seega on juba üle 150 aastased kuusikud haruldased. Harilik kuusk kasvab tavaliselt 30, soodsatel tingimustel 50 ja enamgi meetri kõrguseks. ( Eesti kõrgeim üle 40 meetri) Kuuse võra ehitus on varieeruv. Üksikult kasvavatel puudel võib võra ulatuda maani. Tüve koor on noorelt sile, hallikas kuni punakaspruun. 35 40 aasta vanuses hakkab tavaliselt moodustuma lõhenev korp, mis umbes 100 aasta vanuselt hakkab tüve alumiselt osalt liistakutena eemalduma. Korba teke sõltub kasvutingimustest: korp on tugevam ja moodustub kiiremini viljakatel
Harilik porss Harilik porss (Myrica gale) on porsaliste sugukonda kuuluv puittaim (põõsas). Harilik porsa areaal on Euroopa, Aasia ja Põhja-Ameerika põhjapoolsed piirkonnad. Ta kasvab pärismaisena Eesti lääneosas, soostunud pinnasel. Kirjeldus. Taime kõrgus on 11,5 m. Ta on püstine tihe põõsas. Koor on hallikaspruun, võrsed peened, punakas- kuni mustjaspruunid, kollakate näärmetäppidega. Pungad munajaskoonilised, kattesoomusedpunakaspruuni d, heleda servaga ning kollakate näärmetäppidega. Porsal on vahelduvad lihtlehed. Lehed on äraspidimunajad, kuni 4 cm pikad, tipuosas saag ja servaga, alus pikalt kiiljas. Pealt tumehallikasrohelised, alt veidi karvased. Lehtede mõlemal küljel kollakad näärmed. Leheroots on lühike. Porss õitseb aprillis. Ta on kahekojaline liik. Õied paiknevad püstistes urbades, mis asuvad eelmise aasta võrsetel. Vili on luuvili, valmib oktoobris. Kuiv kolme tugeva teravikuga luuv...
PIHLAKAS ehk pihelgas, pihlak, pihl või pihlapuu. Kui teaduslikult täpne olla, siis pihlakal ei ole marju, tema viljad on nagu väiksed õunad ja botaanikud nimetavad neid õunviljadeks. Eesti esineb 3 liiki pihlakaid. Pooppuu ehk Rootsi pihlakas kasvab läänesaartel ja looduskaitsealune tuhkpihlaks ainult Saaremaa lääneosas. Harilik pihlakas on tavaline ja temast ongi järgnev jutt. Pihlakas kasvab väikese puu või põõsana siin ja seal, omaette metsi ta ei moodusta. Kasvupaiga suhtes on pihlakas väga vähenõudlik. Joonis. 1 Pihlapuu õhtupäikeses Pihlaka koor on sile ja läikiv. Lehed koosnevad (foto internetist) väikestest rootsu külge kinnituvatest lehekestest. Sügisel söövad pihlaka marju paljud linnud, eriti rästad. Linnud kannavad edasi ka pihlaka seemneid. Pihlakas istutatuna kaitseb läheduses maja, peret ja karja. Pihlaka oks pelet...
Harilik paakspuu Vaiko Vaher KLASS SELTS SUGUKOND PALJUNEMIN VILI E Kaheiduleheli Roosilased Türnpuulised Paljuneb Meenutab sed enamasti marja.Valm seemnetega inult on vili must.Vili on mürgine. Kasvukohad Harilik paakspuu kasvab kõikjal Euroopas ning Kesk ja Põhja Aasias. Eestis on ta sage. Paakspuu kasvab lehtmetsade alusmetsas ja soode servas, harvem okasmetsas, eelkõige laanemetsas. Teda leidub ka rabametsas, soometsas, kõigis sookooslustes ja niitudel. Eestis on ta külmakindel ja mullastiku suhtes vähenõudlik, kõige paremini kasvab viljakatel niisketel muldadel. Põuale peab ta hästi vastu. Click to edit Master text styles Second level...
Harilik haab Kelly-Krette Kase Kivilinna Gümnaasium 10a Tutvustus Populus tremula( ladina keeles) Pajuliste sugukonna papli perekonda kuuluv lehtpuuliik Ainus Eestis looduslikult kasvav puu paplite perekonnast Metsa nimetatakse haavikuks Rahvapäraseid nimetusi: mädapuu, hundipuu, närvepuu Välimus Noorelt tüvi rohekas või hallikas ja vanemalt tumehall Tüvi on sirge Läbimõõt kuni 1m Kuni 40m pikkune Oksi vähe, aga tugevad ja hargnenud Lehed ümmargused või rombjad 3-5 cm harva ka 10 cm, lihtlehed Välimus Õied ühesugulised, koondunud ruljateks urbadeks. Vili on kaheks poolmeks lagunev kupar Lehed värisevad tänu pikale ja lapikule leherootsule. Liikumine aitab valgust püüda ja soodustab taimauramist Paljunemine Seemnetega, enamasti siiski vegetatiivselt Kahekojaline puu, ühel puul on ainult emasõied ja teisel ainult isasõied Kasvab üksikult ...
Harilik kerahein Sissejuhatus Harilikku keraheina kohtab Eestis sageli kasvamas nii niitudel, teede ääres, võsastikes kui ka hõredades metsades. Kasvukohal moodustab mättaid. Kõrreliste sugukonnast, mitmeaastane. Kõrgus 50 kuni 150 cm. SORDITUNNUSED Mitmeaastane, kõrge, hõredapuhmikuline pealishein. Hea söödaväärtus, kui niidetakse mitte hiljem kui loomise alguseni. Keraheinale sobivad mittehappelised ja kuivapoolsed mullad. Kannatab põuda, varju. Suurimat saaki annab 3-4 aastal. Turbamuldadel on saak ebakindel, sest harilikku keraheina kahjustavad isegi mineraalmuldadel hilised kevadised öökülmad. Kerahein kasvab kevadel kiiresti, seetõttu sobib varajaseks karjatamiseks. Liigikirjeldus Rahvapärased nimed: koeraroht, luhtroht, kastehein, aasrebased Süstemaatiline Kuuluvus: Kuulub sugukonda kõrrelised, perekonda kerahein. Vili: Ovaalne, kuni 3 mm pikkune helepruun teris. Teris...
Harilik siil Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja, kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16 000), pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. Selle inimsõbraliku loomaga on kindlasti igaüks kohtunud. Siil armastab vaheldusrikkaid elupaiku - metsaservi, leht- ja segametsi, puisniite, parke, aedu, kalmistuid ning talle meeldib tegutseda peamiselt videvikus ja öösiti. Paksu okasmetsa ta aga väldib. Siil on ablas loom, kes sööb palju ja nii veedabki ta oma aega põhiliselt lehtedes tuhnides ja toitu otsides. Ta on segatoiduline, kelle eriliseks lemmikuks on putukad ja nende vastsed, aga ka vihmaussid, konnad, hiired, linnumunad ja -pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest. Siil on küll erakordselt vastupidav rästikumürgile, kuid neid ta sihilikult ei püüa, nagu sageli ekslikult arvatakse. Suvel pole siil seotud kindla elupaigaga, ta magab kerratõmbununa otse maapinnal (kerratõmbumist võ...
Raul Pinta Välimus Harilik lauluritsikas on heleroheline, seljalt pruunikas lülijalgne putukas, kes võib kasvada 2234 mm pikkuseks. Elupaik Hariliku lauluritsika elupaikadeks on viljapõllud, heinamaad, tee- ja metsaservad, raiesmikud, puisniidud, hõredamad pargid. Laulmise ajal võib ta viibida nii rohttaimedel kui ka põõsastel või isegi puu otsas. Eestis elab harilik lauluritsikas mandriosas, läänesaartel elab neile väga sarnane roheline lauluritsikas. Toitumine Harilik lauluritsikas on loomtoiduline putukas. Tihti söövad nad ka liigikaaslasi. Häda korral võivad toituda ainult taimedest. Paljunemine Emane lauluritsikas muneb munad väikeste kogumikena pinnasesse. Isaste lauluritsikate laulu eesmärk on emaste ligimeelitamine. Harilikud lauluritsikad arenevad vaegmoondega: neil on muna-, vastse- ja valmikujärk. Tähtsus looduses
Referaat Harilik võilill (Taraxacum officinale) Tallinn 2010 Harilik võilill (Taraxacum officinale) on mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Taksonoomia: Hõimkond: Õistaimed Klass: Kaheidulehelised Selts: Astrilaadsed Sugukond: Korvõielised Perekond: Võilill Liik: Harilik võilill Rahvapärased nimed Piimarohi, piimaohakas, võismalilled, võikann, põrundhaigerohi, Eluvorm Ühekojaline mitmeaastane rohttaim. Kasvab 5...70 cm kõrguseks. Taimedel on valge piimmahl, mis võib olla mürgine. Võililled alustavad õitsemist mais, kui paiselehtede aeg läbi saab. Õis Taimel esinevad ainult keelõied, mis koonduvad tihedasse paljuõielisse korvõisikusse. Õisikul on kuni 2 cm pikkune hallikas- kuni puhasrohelistest süstjatest lehtedest (neist osal
Harilik vaarikas Vaarikas on kõigile tuntud taim. Põhjuseks on tema maitsvad marjad. Ilmselt ei leidu inimest, kellele need vastumeelsed oleksid. Kuid vaarikamarjad pole vaid hea suutäis, need on ka väga kasulikud. Marjades on leitud palju erinevaid happeid, suhkruid, vitamiine, kauni vaarikapunase värvi annavad kokku mitmed erinevad värvained. Vaarikaid on juba väga ammusest ajast kasutatud ravimina. Kõige kasulikumad on vaarikad kohe värskelt süües, kuid neid saab tarbida kogu aasta jooksul. Selleks tuleb korjatud vaarikad laotada paariks päevaks päikse kätte närbuma. Seejärel kuivatatakse nad 40...45 °C juures. Samuti on ju laialt tuntud vaarikatest valmistatud hoidised. Ka kõigil keedistel, mahladel, kompottidel ja siirupitel on raviv ja tervist tugevdav toime.Kuid ravimina ei kasutata ainult vaarikapõõsa marju. Nii marjadest kui ka vaarika lehtedest ja vartest saab ravimtee. See on muide hea...
Kuulub sugukonda vahtralised, perekonda vaher. Vaher on levinud puu nii linnaparkides kui ka vanade mõisate ümbruses. Paljud on kindlast kevadel seisatanud ja tema kaunist õisi täis rüüd imetlenud. Siis kostub ülevalt puuladvast vaikset kohinat ja kõikjal on mesilaste sumisemine – on tunne, nagu oleks sattunud muinasjutumaale. Kuid ega puu ilu hiljemgi kuhugi kao. Sügisel võib teda pidada vahest kõige ilusamaks puuks. Siis on meie harilik vaher üleni ehitud kirjude punakates, kollakates ja oranžides toonides lehtedega, millel mõni laik võib veel isegi roheline olla. Sellisest puust ei saa ükskõiksena mööduda. Peale selle võib sügisel näha lendamas vahvaid vahtra vilju. Nad langevad keereldes puult nagu väikesed helikopterid. VAHER LOODUSES Seda puud on kerge tunda tema omapärase lehe tõttu, millel on viis hõlma nagu inimese käel sõrmi. Vaher on mitmeaastane heitlehine lehtpuu.
(mitmesammulise meetodi puhul läheb vaja mitutalglähendit). 2) täpsustatakse alglähendit nõutava täpsuseni. Kõigi iteratsioonimeetodite põhiidee seisneb järgnevas: ülesandele leitakse mingi alglähend x1, mille abil moodustatakse lähendite jada x1; x2; x3; ...; xn; .... . Teatud tingimustel koondub see jada ülesande täpseks lahendiks x*. Iteratsioonimeetodeid on erinevaid, näiteks dihhotoomia meetod, harilik iteratsioonimeetod, Newtoni meetod ja modifitseeritud Newtoni meetod. Järgnevalt vaatleme põhjalikumalt harilikku iteratsioonimeetodit. 3 Harilik iteratsioonimeetod Uurime võrrandi f (x) = 0 (1.24.1) ligikaudset lahendamist. Esitame võrrandi (1.24.1) kujul x = g (x)
Harilik mais Zea mays Koostasid: Kristiine ja Gertrud Taksonoomia Hõimkond- õistaimed Klass- üheidulehelised Selts- kõrreliselaadsed Sugukond- kõrrelised Perekond- Mais zea Liik- harilik mais Üheaastane teravili Ajalugu Tõenäoliselt pärineb mais Kesk-Ameerikast, kus seda hakati kultiveerima umbes 7000 aastat tagasi. Vanimad maisiseemned leiti Teotihuacanist, mis asub Mehhikos. Väga oluline toiduallikas maajade ja asteekide tsivilisatsioonis. Levis põhja poole kuni Kanadani, lõuna poolel kuni Argentiinani. Pärast Ameerika avastamist 15.sajandil introdutseeriti mais Hispaania kaudu Euroopasse
HARILIK KADAKAS (j u n i p e r u s c o m m u n i s ) 8.a Jaanis Malve HARILIK KADAKAS Rahvasuus ka; kadagas kadajas katai kattai murepuu TAKSONOOMIA Riik; taimed (Plantae) Hõimkond; paljaseemnetaimed (pinophyta) Klass; okaspuud (pinopsida) Selts; okaspuulaadsed (pinales) Sugukond; küpressilised (cupressaceae) Perekond; kadakas (juniperus) Liik; Harilik kadakas KUIDAS KADAKAS VÄLJA NÄEB Kadakas kasvab 35 meetr i kõrguse põõsa või kuni 15 meetr i kõrguse koonusja kujuga puuna. Koor on hallikaspruun, kestendav, noorelt punakaspruun Okkad (lehed)11,5 cm pikkused, tugevad, teravad ja torkivad Viljad meenutavad mar ju, noorelt rohelised, valminult mustad KADAKAS RAHVAMEDITSIINIS Kadakamar ja kohta ütles rahvas, et selle sees on 9 arsti. Kadakamar jadest tehakse teed, neid v õib aga ka niisama suhu pista, sest
HARILIK KELLUKAS Harilik kellukas on õrn niitude ja teeservade taim, kes kasvab sageli ka inimese kartulipõllul või aiamaal. Õrnad on nii maapealsed varred kui isegi maa-alused osad. Teistest meie kellukatest eristabki teda eelkõige just nõrk juurestik. See eripära aga tuleneb hariliku kelluka elutsüklist. Erinevalt teistest kellukatest on harilik kellukas vaid ühe- või kaheaastane. Seega ei ole tal vaja nii palju toitaineid kulutada tugeva juurestiku kasvatamiseks. Esimesel aastal tuleb tema seemnest maapinnale vaid väike lehekodarik, mis elab vaikselt lume all talve üle. Kevadel aga tõuseb päikese poole ilus sihvakas kellukataim, kelle õisi võime näha vahel juba maikuus. Harilik kellukas on meie looduse kõige esimesena õitsemist alustav kellukas. Hariliku kelluka lehed pole kunagi sentimeetrist laiemad
Taluvad Igihaljas talvel külma okaspuu kuni –52 °C. Elab soodsates tingimustes Tuultolmleja kuni 250, harva 400– 500 aastaseks Männiliste sugukonnas Harilik Autotroof ja kuuse Perekonnas Kuusk Ühekojaline taim ja Kasvab paljuneb Euroopa peamiselt põhja-, kesk- seemnetega, ja idaosas
Harilik maasikapuu Rebecca Krillo 8.B Mis taim on harilik maasikapuu ja kus ta kasvab? · Harilik maasikapuu on kanarbikuliste sugukonda maasikapuu perekonda kuuluv igihaljas põõsas või väike puu. · Harilik maasikapuu kasvab Vahemere maades, Lääne-Prantsusmaal ja Iirimaal. Maasikapuu on kohastunud kasvamiseks vahemerelises kliimas, kus suvel vihma ei saja. Niisuguses kliimas on teda kõige parem kasvatada ja sellepärast on ta Californias levinud ilupuu. Ta kasvab hästi ka Iirimaal, kus suved on vihmased ja jahedad, sest sademetest ja päikesepaistest olulisem on tema jaoks talvekülmade puudumine. Baltimaades ei saa teda kasvatada, sest talvel võtab külm ta ära
Harilik suurkõrv Välimus Suurkõrv on keskmise suurusega nahkhiir, kelle kõige silmatorkavamaks tunnuseks on tema pikad ja torujalt kumerad kõrvad, mis alaosas on kokku kasvanud. Värvuselt on suurkõrv seljalt kahkjaskollane kuni tumehallikaspruun, Elukoht kõhupoolelt suitsjas- kuni kollakashall. Suurkõrva elukohad paiknevad Poegimine tihti inimasulates või nende lähedal olevates parkides, Suurkõrvad poegivad juuni keskel või juuli aedades ja pargiilmelistes alguses. Emasloomad kogunevad looduslikes puistutes. poegimiskolooniatesse, kuhu kuulub 5-10 looma. Nad hõivavad tihti lindude pesakaste. Toitumine Iga emane toob ilmale ühe poja, kes esimestel nädalatel ema külge klammerdub ja Suurkõrv võib õhus peaaegu ühe koha peal paigal toiduretkedele k...
Harilik kukeseen Hariliku kukeseene ladina keelne nimetus on Cantharellus cibarius. Seen kuulub kukeseente perekonda, kukeseeneliste sugukonda, kukeseenelaadsete seltsi, mittelehikseente klassi, kandseente hõimkonda ja seente riiki. Harilik kukeseen sai 2017. aastal Eesti mükoloogiühingult aasta seene tiitli. Seen kasvab Põhja-Euroopas, Põhja-Ameerikas, Aasias ja Aafrikas, tavaliselt okas- ja segametsades, puisniitutel, võsastikes, niiskes samblas või keset rohtu. Sageli leidub neid suurte kogumikena ja need võivad moodustada seeneringe. Kasvab sümbioosis puudega, moodustades nende juurtega mükoriisa. Võib moodustada mükoriisa paljude puuliikidega näiteks kuuse, männi, tamme ja pöögiga. Neid
niisket mulda. Vahtral kasutatakse puitu, sest see on hea painduvusega ja vastupidav. Seda kasutatakse tavaliselt parketi, vineeri, mööbli ja muusikariistade tootmiseks. Vahtra õitest saab palju nektarit ja see on väga hinnatud mesinduses. Kevadel annab vaher head mahla ja vahtra lehti saab anda loomadele söödaks. Vaher ei kuulu kaitsealuste liikide hulka. FAKTID: Eesti kõrgeim vaher kasvab Viljandimaal Loodi Püstmäel. Puu latv ulatub ligi 33m kõrgusele. Jämedaim teadaolev harilik vaher asub Tartu Botaanikaaias. Puu tüve ümbermõõt rinnakõrguselt on 424cm. Allikad: https://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_vaher#Kasvukoht, https://www.kajamaakool.ee/harilik-vaher/, http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/vaher2.htm.
HARILIK TOOMINGAS Toomingas on kindlasti kõigil silme ees kevadise, valgeid õiekobaraid täis kauni puuna. Paljudele meenub ka tugev lõhn, mis on juba kaugelt tunda. Sageli vaadatakse õiget kartuli mahapaneku aegagi toominga järgi. Toominga õitsemise põhjal on ilmatargad ka mitmeid ennustusi teinud. Kuid alati ei olegi sellise ilusa puu imetlemine päris ohutu. Toominga tugev lõhn on uimastava toimega ning seepärast ei maksa ka tema õitsvaid oksi tuppa tuua. Uimastav on see lõhn seepärast, et õitest lenduvad ühendid on mürgised, suures koguses võivad nad ka peavalu tekitada. Kuid ilus pargipuu on toomingas siiski. Mõnel pool võib näha ka täidisõielisi või roosade õitega vorme. Ta ei ole kasulik ainult ilupuuna, vaid ka ravimtaimena. Toominga marjad on nagu väikesed ploomid, millel on viljaliha söödav, kuid keskel kõva kivi puudub. Viljad on hapukad ja muu toime kõrval ka head vitamiin C allikad. Kui terved ma...
Mineraalväetised antakse ümber taime 8-10 cm sügavusele. Kuni reavahed pole veel täis kasvanud, teha niisutamiseta aladel kasvatamisel 2-4 kultiveerimist, aga niisutatavatel põldudel kultiveerida peale iga niisutamist. https://www.youtube.com/watch?v=CWzkU_ueHCE – Freesimine, väetise pritsimine taimedele. https://www.youtube.com/watch?v=_JhgtTcOFyU – Väetamine ja tõrje VÄETUSPLAAN Kõrvitsale eelnev kultuur: Harilik sibul. Vaja: N 235kg, P 105kg, K 385kg, Ca 192kg, Mg 47kg. Sügiskünni alla: 795 kg dolomiidijahu, millega saab 159kg Ca Põhiväetus enne külvi: NPK 11-09-20 väetist 909 kg, millega saab mulda 100kg N; 81,81kg P2O5; K2O 185kg; 14kg Mg, 14kg Ca Puutarhan PK 3-5-20 väetist 464kg, millega saab mulda 23,19 kg P2O5, 14kg N, 93kg K2O, 14 kg MgO, 19kg Ca. Patenkali väetist 357 kg, millega saab 107 kg K2O ja 21 kg MgO
HAAPSALU KUTSEHARIDUSKESKUS MR-14 Marion Undusk HARILIK KADAKAS Referaat Uuemõisa 2014 BOTAANILISED TUNNUSED Enamasti kasvab harilik kadakas põõsakujulisena, harvem puukujulisena. Puu kõrgus on tavaliselt kuni 10, harva kuni 15 m. Registreeritud maksimaalne kõrgus on 18,5 m. Harilik kadakas võib registreeritud andmetel elada kuni 860-aastaseks. Võra kuju varieerub üsna suures ulatuses ning võib olla sammasjas, munakujuline, maadjas või hargnevate okstega. Tüvi on tihti mitmeharuline ja mõnikord keerdu kasvanud. Noorte puude koor on kitsaste laastudena kestendav, vanematel puudel madalate vagudega ja pehmete kiududega. Noored võrsed on punakaspruunid ja kolmetahulised, vanemad pruunikad. Okkad on terava
Harilik kukeseen Kirjeldus Kukeseene viljakeha värv ulatub kollasest oranzini, see on lihakas ja sageli lehtrikujuline. Seenekübar ja jalg on kokku kasvanud, neil pole selget üleminekukohta. Kübara läbimõõt on 212 cm. See on sageli lainelise servaga või täiesti ebakorrapärase kujuga. Kübar on pealt sile ja matt. Jalg on kübaraga kokku kasvanud, sellega sama värvi või pisut heledam, seest täis, sile, alt kitsam, 13 cm paks ja 47 cm pikk. Eosed on erekollased, ellipsoidsed, mõõtmetega 8,5×5 m. Kasvukohad Seen kasvab Põhja-Euroopas, Põhja-Ameerikas, näiteks Mehhikos, Aasias, näiteks Himaalajas ja Aafrikas, näiteks Sambias. Ta kasvab sagedamini okas- ja segametsades. Ta võib mükoriisa moodustada paljude puuliikidega, sagedamini kuuse, männi, tamme ja pöögiga. Ta kasvab niiskes samblas, keset rohtu või varisenud lehti. Kasutamine Kukeseenel on kasvajatevastane mõju, stimuleerib immuunsust, aitab põletikulistes protsessides ravida, on...
Harilik nurmenukk (Primula veris) Härjakaatsad, kanavarvas, kevadvõti, kikkapüksi, kikkakaadsa, kukepüksid, kuldkannike, kurekaatsad,nattalill, neitsipisar, peetrusevõtmed, piimapisar, taevavõti, titepüksid, titevarvas, käekaatsad, saksapüksid, pääsulill, käokäpp need on nurmenuku rahvapärased nimetused Nurmenukk kasvab meil põhiliselt metsaserval, hõredates metsades ja võsastikes, aga ka loopealsetel ning niitudel. Nurmenukk eelistab Põhja-Eestile omast lubjarikast pinnast, seetõttu teda Lõuna-Eestis eriti tihti ei kohtagi. Nurmenukk on mitmeaastane rohttaim, mille lehtedeta õisikuvars võib kasvada kuni 30 cm pikkuseks. Ladvas paiknevad lihtsarikana kuldkollased õied viie, alusel putkeks kokku kasvanud kroonlehega , krooni putke ümbritseb põisjas tupp viie terava tipmega. Õitseb mais ja juunis, siis on ka levinuim aeg ,mil nurmenuku ürti korjata (maapealset osa). Kasutatakse lehti, õisikuid ja ...
tehakse peaaegu alati kuusest. Samuti valmistatakse kuusepuust paberit. Kuusekäbidest saab meisterdada huvitavaid suveniire. Julgelt võib süüa helerohelisi noori kasvusid, mis on meeldiva hapuka maitsega vitamiin C allikad. Kuna kuusk on tihe ja laseb ennast hästi pügada, on ta levinud hekitaim. Oma tihedate längus okstega on kuusk parim puu, mille all vihmavarjus olla. Kasvab põhipuuliigina ülemises puurindes või alusmetsataimena. Harilik kuusk kasvab mitmesugustel värsketel ja niisketel muldadel, alates saviliivmuldadest kuni raskete liivsavimuldadeni, samuti hästi lagunenud turvasmullal. Ta ei talu kuiva mulda ega madalat õhuniiskust. Mullad on kuusikutes sageli leetunud. Mahalangenud okkad lagunevad keskmiselt kolme aasta jooksul. Pikaajaline lagunemine soodustab toorhuumuse teket, mis omakorda soodustab leetumist ja mullatingimuste halvenemist. Seisva veega küllastunud
Ettekanne Harilik Kukeseen Harilik kukeseen ehk kantarell (Cantharellus cibarius) on kukeseeneliste sugukonda kukeseene perekonda kuuluv seeneliik. Esimest korda kirjeldas harilikku kukeseent teaduslikult Elias Magnus Fries aastal 1821. Seen kasvab Põhja-Euroopas, Põhja-Ameerikas, näiteks Mehhikos, Aasias, näiteks Himaalajas, ja Aafrikas, näiteks Sambias. Ta kasvab sagedamini okas- ja segametsades. Ta võib mükoriisa moodustada paljude puuliikidega, sagedamini kuuse, männi, tamme ja pöögiga
Harilik saar Harilik saar (Fraxinus excelsior) on õlipuuliste sugukonda, saare perekonda, kuuluv ühekojaline mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Harilik saar on kuni 40 meetri kõrgune. Tüvi on sirge ja hästi laasuv. Koor on algul sile ja rohekashall, hiljem sügavate peente pragudega korp. Oksad paiknevad hõredalt. Tüve läbimõõt kuni 1,8 meetrit.Pungad on väikesed, sametjad, süsimustad. Paaritusulgjad vastakud liitlehed on teritunud tipuga ja jämedalt saagja servaga lehekesed. Pikkus kuni 40 sentimeetrit.Lehed on pealt tume- ja alt helerohelised. Saare õied on nii emas-, isas- kui ka mõlemasugulised
Räpina aianduskool AE14-42-M1 Talis Talv HARILIK ELUPUU Kirjalik töö Juhendaja: Urmas Roht Tallinn 2015 Sisukord Tunnused 3 Kasvutingimused 4 Kahjurid 4 Kasutus 4 Paljundamine 5 Sordid 5 Kasutatud kirjandus 7 Harilik elupuu Thuja occidentalis Harilik elupuu pärineb igihaljaste okaspuude ja -põõsaste perekond küpressiliste sugukonnast. Pärineb Ameerikast ja levikuala ulatub USA ja Kanada idaosa rannikualadest läände, kuni Minnesotani välja. Esineb peamiselt soostunud aladel, olles mullastiku suhtes üsna leplik. Harilik elupuu oli esimeseks võõrpuuliigiks, mis toodi 1530. aastate lõpul Ameerikast Euroopasse. Tunnused: Kõrgus 15 kuni 20 meetrit
muutuvad need kollakaks ja lõpuks oliiviroheliseks. Hariliku kivipuraka jalg on paks, mõnikord vahelt isegi tünnisarnane ja selle helepruunikal pinnal on habras valge võrgustik. Hariliku kivipuraka viljaliha on valge, kübarnaha all aga pruunikas. Maitselt on see seen mahe. Hariliku kivipuraviku levik Harilik kivipuravik kasvab noortes okaspuumetsades ja lehtpuumetsades. Väga hästi kasvab ka valgusküllastel raiesmikel ja metsaservadel. Harilik kivipuravik esineb väga hästi. Kõige kõrgem saagikus on enamasti sügisel, mõnikord esineb juba juuli lõpust. Uuemate hinnangute kohaselt on harilikud kivipuravikud hoopis hulk üksteisele lähedasi liike, millel lisaks ehituslikele omadustele on erinevusi ka kasvukoha eelistuses. Need kõik on head söögiseened. Hariliku kivipuraka plussid ja miinused + Rahvusvaheliselt hinnatud kaubaartikkel + Väga maitsev ja toitev + Kohati kõrge saagikusega
vaiguta. Okkad on tömpjad kuni teravad, 23 (4) cm pikkused, kollakas- kuni sinakasrohelised, kinnituvad spiraalselt ümber võrse, kahe vaigukäiguga.[9] Isasõisikud on kollakad kuni sügavpunased.[8] Käbid on 410 cm pikkused ja läbimõõduga 33,5 cm[3], noorelt sügavrohelised kuni -punased, valminult pruunid. Seemned on 56 mm pikkused, kestast pikema tiivakesega.[3] 1000 seemne mass on vahemikus 7,643,5 g. Harilik ebatsuuga kasvab üsna suurel territooriumil Põhja-Ameerika lääneosas. Rannikuteisendi (roheline ebatsuuga) levila pikkus mööda Vaikse ookeani rannikut on ligi 2200 km, sisemaa teisendi (sinihall ebatsuuga) levila pikkus põhjast lõunasse on aga ligi 4500 km. Roheline ebatsuuga kasvab oma levila põhjaosas, Briti Columbias 0760 m kõrgusel ning levila lõunaosas kuni 2300 m kõrgusel üle merepinna. Sinihall ebatsuuga kasvab levila põhjaosas 5502440 m ja tõuseb
Niiskena muutub vars tumepunaseks. Harilik palusammal paljuneb eostega. Eoses moodustub eelniit, milles kasvavad suguorganitega taimed. Viljastunud munarakust areneb eoskupar ja selles valmivad eosed, mille abil taim levib. Kasvukoht on okas- ja segametsades maapinnal samblarindes harvem kividel. Kasvab palu-, loo-, ja nõmmemetsas, harvem laane-, raba-, ja soometsas. Eelistab kuivemaid ja valgusküllasemaid kasvukohti happelise ja huumusrikka mullaga. Harilik palusammal ei talu puude võralt langevat uhtvett. Palusammal on pohla, mustika ja kanarbiku kaaslane. Teda võib pidada meie kõige tavalisemaks samblaks.
HARILIK TUNGALTERA KADRI LEBEDEV ISELOOMUSTUS Tungaltera kujutab endast rukkil ja teistelgi kõrrelistel levivat seenhaigust. Süüdi olev seen kannab nime harilik tungaltera. Seen parasiteerib enamikul kõrrelistel, kaasa arvatud kõikidel teraviljadel. Tungaltera eristub seemnetest tumedama värvuse ja suuremate mõõtmete poolest. Kasvu soodustavad niisked ilmad. PALJUNEMINE Mahakukkunud tungalterast arenevad kevadel kotteosed, mis nakatavad kõrreliste õisi. Nakatunud õis hakkab eritama nektarit, mis meelitab kohale kärbsed. Kärbsed kannavad eostega nakatunud vedelikku teistele taimedele. Nakatunud õitest kasvavad suve lõpuks tungalterad, mis talvituvad. KASVUKOHT Levib rukkipõldudel, harva nisupõldudel, peamiselt põllu servades. KASU tungalterast eraldatud toimeaineid kasutatakse ravimite valmistamisel. Abi on neist sünnitusabis, Parkinsoni tõve, migreeni ja ...
(mitmesammulise meetodi puhul läheb vaja mitut alglähendit). 2) Täpsustatakse alglähendit nõutava täpsusteni. Kõigi iteratsioonimeetodite põhiidee seisneb järgnevas: ülesandele leitakse mingi alglähend x1, mille abil moodustatakse lähendite jada x1; x2; x3; ...; xn; .... . Teatud tingimustel koondub see jada ülesande täpseks lahendiks x*. Iteratsioonimeetodeid on erinevaid, näiteks dihhotoomia meetod, harilik iteratsioonimeetod, Newtoni meetod ja modifitseeritud Newtoni meetod. Järgnevalt vaatleme põhjalikumalt harilikku iteratsioonimeetodit. 2. Harilik iteratsioonimeetod. Hariliku iteratsoonimeetodi rakendamiseks tuleb võrrandi f(x) = 0 teisendada kujule x = g(x), (1) kus x(g) on mingi ühe muutuja funktsioon. Üks võimalus selleks on valida C ≠ 0 ning f(x) = 0 | * C saame
Harilik luuderohi Hedera helix Luuderohi on Euroopast pärit kuni 30- meetriseks kasvav pikaealine igihaljas liaan. Tema puitunud vars tõuseb maapinnalt ronijuurte abil mööda puid või muid tugesid. Mõnel juhul roomab ta aga lihtsalt mööda maapinda. Luuderohul on nahkjad tume-sinakasrohelised sõrmroodsed 3...5 hõlmaga terveservalised lihtlehed. Õitsevatel vartel on sageli terved rombjad lehed. Lehed kinnituvad varrele vahelduvalt ja on noorena pisut karvased. Väikesed kollakasrohelised ja enamasti mõlemasugulised õied paiknevad peenikestel raagudel kerajates sarikõisikutes, mis on tavaliselt omakorda koondunud püramiidjaks pööriseks. Õiekate on kaheli; kroonlehti on viis. Luuderohi on Antiik-Kreekas seotud ka religioossete tavadega: ta on pühendatud veinijumal Dionysosele. Sageli võib lõunamaiste vanade kõrtside ustel kohata sisseraiutud luuderohu kujutist. Kasvatamine. Luuderohi vajab kasvuks värsket viljakat niisket mulda. Kuigi luuder...
Harilik tamm Probleemküsimus: Kas ühelt ja samalt harilikult tammelt korjatud lehed on sama suurusega? Taustinformatsioon Tunnused: Harilik tamm on pöögiliste sugukonda kuuluv puu. Puukoor on suur, haruline, hallikaspruun, paks ja sügavate pikilõhedega. Noore tamme koor on hall ja sile. Tüvi läbimõõt on umbes 1 kuni 1,5 meetrit, kuid on ka erandeid, näiteks vanemad puud. Tamme lehed on 7 kuni 40 sentimeetrit pikad ning kummastki servast kolme hõlmaga. Tamme viljad ehk tõrud küpsevad septembris või oktoobris. Nad on pruunid, 1,5 kuni 3,5 sentimeetrit pikad ja asuvad rohelises hoidikus. Tõru omakorda on pika, 3 kuni 8 sentimeetri pikkuse varre otsas. Kasvukeskkond: Tamm on tundlik hiliskümade suhtes. Noorelt poolvarjutaluv, hiljem valgusnõudlik. Eelistab huumusrikkaid liivsavimuldi ja ei talu liigniiskust. Väga hästi arenenud juurestik. Kasvab puisniitudel, salumetsas, loodudel. Leviala ehk areaal: Tamme leviala on lai. Tammed kasvavad pe...
ja Kaspia mere lõunarannikul Eestis tavaline ega kuulu kaitstavate liikide hulka vahtra perekonda kuulub ligi 200 liiki: Euroopas kasvab umbes 30 vaher kasvab leht- ja segametsades ning parkides koos tamme ja saarega, enamasti alumises puurindes vaher on sisse viidud Põhja-Ameerikasse, kus on metsistunud Euroopas ei moodusta vaher puhaspuistut, küll aga võib seda teha Põhja- Ameerikas KASVUKOHT Harilik vaher on üks väheseid Euroopast toodud liike, mis suudab elama asuda Põhja-Ameerika ürgmetsa ja seal kohalikud liigid välja tõrjuda Põhja-Ameerikas kasvavad kohalikud rohttaimed ja umbrohud hariliku vahtra all halvasti Eestis ei ole vaher nii konkurentsivõimeline vaher kasvab esimestel eluaastatel kiiresti, aga siis kasv aeglustub vaher ei suuda kasvada metsa kõrgeimaks puuks Eesti kõrgeimad põlisvahtrad võivad kasvada 30 m kõrgeks, aga need on
Välimus Pikkus 14-30 cm. Kaal 700-1100g. Siili pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade. Hariliku siili keha katavad seljapoolt umbes 3 cm pikkused okkad. Teravad okkad tagavad siilile suurepärase kaitse vaenlase eest. Kõhtu ja nägu katavad karvad. Saba pikkus 1,5-3 cm. Siilil on tugev nahalihastik mille abil saab ta end kerra tõmmata ja kaitsta end vaenlaste eest. Paljunemine Harilik siil poegib kord aastas. Poegi on tavaliselt 3-6 tykki. Pojad on sündides paljad ja pimedad. Paari päeva pärast tekivad valged pehmed okkad ,mis muutuvad kiirelt pruuniks ja kõvaks. Siilid oskavad mõni päev peale sündi end juba kerra tõmmata. Isasloom järeltulijate vastu huvi ei ilmuta ning nende kasvatamisest osa ei võta. Pojad sünnivad emaslooma poolt ette valmistatud pesas umbes 5-6 nädalat hiljem. Septembrikuus sündinud
Taimesüstemaatika HarilikToomingas Mihkel Rätsep Rasmus Uusküla Taksonoomia Riik Taimed Plantae Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida Selts Roosilaadsed Rosales Sugukond Roosõielised Rosaceae Perekond Toomingas Prunus Liik Harilik toomingas padus Ladinakeelne nimetus Padus avidum Riik Taimed Päristuumsed organismid Autotroofne eluviis Fotosüntees Botaanika Pilt on illustratiivne Hõimkond Õistaimed Katteseemnetaimed 1 ja 2 idulehelised Isel
männiliik. Ta kuulub kaheokkaliste mändide hulka. Metsa, kus mänd on arvukaim puuliik, nimetatakse männikuks. Harilik mänd on Eesti ainus looduslik männiliik ning levinuim puu metsades. Männid katavad 38% Eesti metsamaadest ja 39% kõigi puistute tagavarast. Kõige suurem osa maakonnast on männikute all Hiiu maakonnas, aga kui ainult puistuid arvestada, siis on esimene Harju maakond, mille puistutest moodustavad männikud 65% (2004. aasta andmed). Eesti kõrgeim harilik mänd kasvab Tartu maakonnas Järvselja metskonnas. Selle kõrgus on umbes 43 meetrit. Mõned uurijad on saanud Järvselja rekordmändide kõrguseks isegi 46 m. Sõltuvalt maa viljakusest (boniteedist) on küpsete mändide kõrgus väga erinev. Rabamännid võivad paarisaja aastaselt olla vaid mõne meetri kõrgused, aga hea drenaaziga parasniisketel saviliivmuldadel ulatub küpsete männikute kõrgus 40 meetrini (jänesekapsa- pohla kasvukoht)
Anzelika Künnap Tallinna Ülikool Õigusakadeemia Õigusteaduse õppekava Anzelika Künnap HARILIK MÄND JA HARILIK KUUSK Referaat Tallinn 1 Anzelika Künnap 2014 2 SISUKOR 1HARILIK KUUSK.....................................................................................6 1.1BOTAANILISED TUNNUSED........................................................................................6 1.1.1Suurus..................................
ARUSISALIK. Kõige laiemalt levinud liik. Pealt triipudega, lisaks üle keha väikesed tumedad täpid. Isane alt oranzikas, emane valkjas, kollakas, rohekas. Eelistab niiskemaid alasid. Ise urge ei tee. Ohu korral päästavad sageli vees, jooksnud mõne aja mööda põhja, kaevuvad mutta või põhjas lebavate lehtede alla. Putukaid püüdes liiguvad ka puudel, kuni 2m. POEGIVAD, 8..12 poega.Vanemad ei hoolitse. Kuivemas ja pehmemas kliimas sigivad munedes! KIVISISALIK. Noor pealt pruunikas, kolm heledat kitsast, mustaga ääristatud triipu, kere külgedel 1 rida valgeid silmalaike.Vanal kere heledad triibud ähmastuvad, seljal tumedad laigud, keha muutub isastel roheliseks, emastel pruuniks. Kõht tavaliselt valge emastel, isastel rohekas. Eelistab kuivi ja päikeserikkaid kohti, ei taha elada tihedas metsas.Urgudes. Jookseb küllalt kiiresti, päästab end mitmeid kordi ootamatult suunda muutes. Kinnipüütuna klammerdub kõvasti sõrme külge.Toitub pisiselgroo...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
