Minu ja minu riigi 20 aastat
erinevates projektides. Nüüdseks olen pärast gümnaasiumi lõpetamist tänu EL-i vahenditele
külastanud umbes kümmet maad, paljusid mitmekordselt. On selleks olnud noortevahetus Itaalias,
suvekool Prantsusmaal või europarlamendi saadikute külastamine Brüsselis . . . Seega võib öelda, et
viie Euroopa Liidus oldud aastaga on täitunud üks minu lapsepõlve suurimaid unistusi, nimelt näha
maailma.
Tahes-tahtmata hakkab silma nende aastate jooksul muutunud haridusmaastik. Kui enne 1991.
aastat oli kõrgharidusteel põhimõtteliselt kaks valikut – kas õppida Tallinnas või Tartus, siis praegu
on lisaks eelpoolmainitud kahele valla Euroopa, laiemalt ka maailma tohutud haridusalased
võimalused. Jäädes Eestisse, ei maksa ka kurvastada, et maailm jääb nägemata, kuna näiteks Tartu
Ülikoolil on ligikaudu 350 partnerülikooli Euroopas ja ca 20 teistes maailmajagudes. Tänu
Erasmusele on võimalus ühte neist ülikoolidest õpingute ajal külastada