M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
»
«Jah, arvan, et see ikka nii on.»
Nad sosistasid veel veidi aega. Korraga hakkas üks koer väljas kaeblikult uluma -- umbes
kümne jala kau-gusel 'nendest. Poisid haarasid heitunult teineteisest kinni.
«Kumba meist ta mõtleb?» ähkis Huckleberry.
«Ei tea. Piilu läbi prao. Ruttu!»
«Ei, sina, Tom!»
«Ma ei saa -- ma ei julge, Huck!»
«Palun, Tom. Kuule, juba jälle!»
«Oh, issand, tänan sind!» sosistas Tom. «Tunnen seda häält. See on Bull Harbison1.»
«Oh, kui hea! Ütlen sulle, Tom, olin surmahirmus. Oleksin võinud ükskõik mille peale kihla
vedada, et see on hulkuv koer.»
Koer ulus jälle. Poiste südamed vajusid uuesti saapa-säärde.
«Oh, heldus! See ei ole Bull Harbison!» sosistas Huckleberry. «Vaata, Tom!»
Tom alistus hirmust võbisedes ja pani silma prao juurde. Tema sosin oli vaevalt kuuldav,
kui ta ütles:
«Oh, Huck, see on hulkuv koer!»
«Ruttu, Tom, ruttu! Kelle peale ta ulub?»
annaabi.ee 
