Põlevkivide orgaanilise aine moodustumise lähteaineks sai olla plankton (vees hõljuvate pisikeste elusorganismide nagu bakterite, vetikate ja mitmesuguste pisikeste selgrootute kogum). Mitmete teadlaste arvates on Eesti põlevkivi ehk kukersiidi tekkimisel olnud lähteaineks sinivetikad (tsüanobakterid). Elutegevuse lõpetanud veekogus hõljuv plankton on enne põhja langemist vees lahustunud hapniku hapendava mõju all. Veekogu põhja hapnikuvaesesse keskkonda sattudes toimuvad ainese keerukad keemilised muutused. Mineraalainega segunenud orgaaniline aine tiheneb veesamba survel ja hakkab omandama kindlat kuju. Geoloogide arvates on põhiosa lubjakivist (CaCO3) tekkinud lubjabakterite tegevuse tulemusena. Lubjakivi sadestumine on võimalik peamiselt mere kaldalähedastes piirkondades soojas vees. Vee temperatuuri langemisel alla + 20oC lubjabakterite elutegevus nõrgeneb, vetikad seevastu arenevad hästi ka jahedamas vees.
Turbasamblal puudub juur. Ta kasvab varre ülaotsast ja laguneb samal ajal varre alaotsast. Vett seob turbasammal kogu keha pinnaga ja on peamiseks turba moodustajaks ning on ka tugev domineeriv liik, mis soodustab maastiku jätkuvat soostumist (Valk 2005: 237). Turbasammalde iga aastase kasvu tõttu pakseneb turbakiht ja tõuseb rabavee tase (turbasammal seob tugevalt endaga oligotroofsed sajuveed). Seetõttu jääb rabas kasvavate puude juurekael üha sügavamale turbasse ja oligotroofsesse hapnikuvaesesse rabavette, mida suurem on turbasammalde juurdekasv, seda halvemad on tingimused puude kasvuks. Ühe aasta jooksul tõuseb turbasambla juurdekasvu tõttu rabavee tase umbes 6 mm (Valk 2005: 238). Raba samblaturvaste veemahtuvus on näiteks kaks korda suurem kui puuturvastel, mis on tekkinud puidust. Sarnaselt veemahutavusele on ka muld seda viljakam, mida suurem on turba puidusisaldus. Eesti rabades valitseb kõige halvemate omadustega samblaturvas (Valk 2005: 240).
annaabi.ee 
