Ajaloost on halodega seoses teada mitmeid huvitavaid ja naljakaid juhtumeid. On säilinud märkmed, et 1603. aasta 6. juunil kella 5–6 paiku oli ka Tallinna kohal kolm päikest korraga ja vikerkaar nagu “poolik saabel”. Pooliku saabli näol oli ilmselt tegemist ühe haloringi osaga või Parry kaarega. 1960. aasta 2. märtsil oli Kuressaare kohal jälgitav küllalt keeruline halode süsteem. Taevas oli 22-kraadine haloring oma puutujakaartega. Haloringi kohal oli haruldane Parry kaar. Kahel pool Päikest särasid valepäikesed koos Lowitzi kaartega. ( Jürissaar, 1999) 22° ja 46° halod Enamlevinud ringikujulisi halosid on kahte tüüpi: 22° ja 46° halo, kusjuures 46° haloring on märksa kahvatum ja haruldasem kui 22° halo. Väikest halo näeme sageli enne madalrõhkkonna saabumist, seega on nende ilmnemisel oodata ilmamuutmist. Ära ei tohiks
Halod annavad märku lähenevatest pilvemassiividest ja võimalikust sajust. Halod on atraktiivsed ja suhteliselt kergesti vaadeldavad ilma ühegi abivahendita. Fotoaparaadiga halost pilti teha on märksa raskem. Eriti efektne on niisugune osaline halo kui väike jääkristallide pilv on ringide või kaarte ristumiskohal - siis on näha taevas hele rist. 22-kraadine haloring on kõige sagedasem halonähtus, mis esineb tavaliselt nii Päikese kui Kuu ümber. Selle põhjuseks on jääkristallide kuju - nad on kõige sagedamini kuuetahulised prismakesed. Enamasti on nad õhu turbulentsi tõttu segi paisatud, nii et kristallide välispinnalt peegeldunud valgus hajub enamvähem võrdselt kõigis suundades. Sel viisil segi paisatud prismadesse läbi külgtahu sisenenud valgusest kaldub kõige rohkem kiiri oma esialgsest suunast umbes 22° kõrvale.
annaabi.ee 
