Edukas põgenemine
Ta tegi uljal viisil mõned uhked kaared kui ma Kaarli pargi poolt
lähenesin ning vajus läbi jää täpselt sel momendil kui ma oma sõiduauto ust kinni tõmbamas olin. Hetk veel ja see
oleks kõigest märkimist mittevääriv lugu mõistlikkuse piirini õnnelikust ajakirjanikust, kes elab oma pisiprobleemidest
pikitud elu, nurisedes kileviinerite üle mis ei kooru.
Taevas jõekääru kohal muutus pahaendeliselt punaseks, rõhutades raagus puudemüüri haletsevat ühtehoidlikkust
ning kõrged appihüüded tapsid üksikute jalutavate paaride sosina olematuks. Metamorfoos rahulikust hoiatavani. Mul
olid jalas libeda tallaga peokingad ning seljas pruun, päris õhuke ülikond, mu süda lõi seda kiiremini, mida
aeglasemalt ma kaldale lähemale tõttasin, lootes, et keegi kangelaslikum minust mööda sööstab, aga ei... Nad
hangusid. Olid jääfiguurideks tarretunud, pilgud peatunud mitte uisuplikal, aga minul.
Mida ta järgmiseks teeb?
annaabi.ee 
