Keemia ajalugu ja alkeemia
selline protsess väga aeglaselt ning seetõttu on vaja lisada erilist preparaati tarkade kivi. Peale kõige
muu uuris, kirjeldas ja valmistas Dzabir ibn Hajjani vitrole, maarjaid, salpeetrit, väävel-, lämmastik- ja
äädikhapet, kasutas destillatsiooni, sublimatsiooni, kristallimist jm. Siit ka põhjus, miks araablased
Dzabir ibn Hajjanit "teaduste kuningaks" nimetasid. Ta andis suure panuse araabia alkeemiasse, mille
omakorda üle võtsid eurooplased. Euroopas tuntakse Dzabir ibn Hajjanini latiniseeritud nime all
Geber.
Keskaja suurim alkeemik oli Abu Ali Ibn Sina (980 1037), kes sai Euroopas tuntuks Avicenna nime
all. Ibn Sina töötas välja alkeemilise õpetuse metallide loomusest. Ta arvas, et elavhõbe on metalliliste
omaduste kandja, väävel aga annab metallidele võime muutuda tule mõjul. Erinevalt teistest
alkeemikutest arvas Ibn Sina, et ühte metalli pole võimalik muuta teiseks. Oma töös "Tervekssaamise
annaabi.ee 
