"Sinilind" Maurice Maeterlinck
meenutas lastele nende naabrit proua Berlingot. Haldjas küsis, ega neil ei ole laulvat
rohtu või sinilindu. Sinilind pidi tooma õnne ning ta vajas seda, et oma haiget tütart
ravida, sest see pidi olema ainuke ravim, tema türte haigusele. Haldajas meenutas ka
sellepoole proua Berlingot, sest ka temagi tütar oli väga raskelt haige. Tytylil aga
ainult must tuvi, ning ta armastas seda lindu nii väga, et ta ei annaks seda mingi hinna
eest ära. Nii nad seal vestlesid kolmekesi, kuni haildjas mõistis, et ta tahab õpetada
lastele nägema, mis on head ja ilusat kõigis asjades. Selleks kinkis ta Tyltylile
kümbara, mis oli kaunistatud võluteemandiga, mis omas haruldast võimet näidata alati
tõtt, ning aitab näidata kõigi asjade sissemusse ja õpetab lastele, et igaüks omab neist
elu ning iseseisvar olelust, mis on loodud selleks, et meie elu täiuslikumaks ja
rõõmsamaks muuta. Keegi ei näinud seda kübarat, kui see poisi peas oli.