Helilaine
luust.
Kui nägin tasakaalu eest vastutavaid poolringkanaleid enda ees, pettusin ma oma teekonnas, sest
need huvitava kujuga kanalid ei olnudki minu tööga mitte kuidagi seotud. Niisiis pidin lootma
millelegi huvitavale teos, mille juurde ma varsti pidin sattuma.
Kuid enne nägin ma oma teel suurt toru-kuulmetõri, mis oleks võinud mind viia neelu juurde.
Hetkeks lipsatas mul peast mõte nalja pärast kuulmetõre uurida ja sinna sisse vaadata , kuid see
oli kahjuks suletud. Ilmselt ei haigutanud ega neelanud minu punkar sellel hetkel, kui mina seda
soovisin. Küllap ei tahtnud ta lihtsalt oma kuulmetõre üle koormata. See oleks pidanud ju siis
võrdsustama keskkõrva rõhu välisrõhuga.
Niisiis pärast ümbermõtlemist läksin ma ikka oma teedpidi ja jõudsin luustunud spiraalikujulise
teo juurde, mis kindlustab heliaistingu. Tigu oli üleni täidetud vedelikuga ning tema seinad
kuulmisrakkudega. Need kolm luusõpra olid mind varem nii tugevalt võnkuma pannud, et minu
annaabi.ee 
