sõjatehaste tööliste toiduainetega varustamise ja elamistingimuste parandamist. Demonstrandid hakkasid juba järgmisel päeval esitama poliitilisi nõudmisi sõja lõpetamiseks. 10. märtsil (vkj 25. veebruar) toimus kogu Petrogradi hõlmav streik. Sellel ajal nõudis Venemaa Keisririigi sõjaväe kõrgema ülemjuhatuse staabis Ukrainas Mogiljovis (tänapäeval Mahilo Valgevenes) viibinud keiser Nikolai II, et Petrogradi sõjaväeringkonna ülem Sergei Habanov suruks rahutused sõjaväe abil maha. Kui aga 11. märtsil (vkj 26. veebruaril) kasutasid politsei ja sõjavägi meeleavaldajate vastu relvi, siis 12. märtsil (vkj 27. veebruaril) keeldus suurem osa sõjaväelasi elanike vastu jõudu kasutamast ning ühines demonstrantidega, vallutas linnas olevad relvalaod ja vabastas Krestõ vanglast poliitvangid. Nikolai II käsul suundusid Põhja-, Lääne- ja Kagurinde väeosad mööda raudteed Petrogradi,
27. veebruaril aga keeldusid suurem osa sõjaväelasi elanike vastu jõu kasutamisest ning ühinesid demonstrantidega, vallutasid linna relvalao ning vabastasid poliitvanglast Krestõ poliitvangid. Nikolai II käsul Põhja-, Lääne- ja Kagurinde väeosad suundusid mööda raudteed Petrogradi, kuid streikivad raudteelased Gattsinas ei lasknud Põhjarinde väeosade raudteekoosseise Petrogradi. Nähes olukorra lootusetust lõpetas ka Petrogradi sõjaväeringkonna ülem Habanov vastupanu ning võim linnas läks tekkinud erinevate poliitiliste suunitlustega nõukogudele. Sõjavägede Ülemjuhataja Staabis viibinud ülemjuhataja Nikolai II saatis viimase variandina telegrammid toetuse otsimiseks rinde- ja sõjalaevastike juhatajatele, kuid needki loobusid tema toetamisest, peale mida keiser loobus troonist. Võim läks Ajutise Valitsuse kätte, kes üritas suunata Venemaad demokraatlikule teele. Seda takistasid aga konfliktid tööliste ja erinevate nõukogudega
annaabi.ee 
