Aastal 1682 kuulus Kärde ja Tirma mõis leitnant David Christoph von Zwillingule, kes suri ilma pärijateta. Pole selge, kas Kärde mõisa võis pärida tema õde, proua Neubau, kes 1729. aastal veel elas, kuid on teada, et 1734. aastal olid pärijateks Zwillingud ja Fersenid ning Tirma kuulus leitnant Gröndahlile. 1739. aastal läks mõis parun Roseni kätte. 12. märtsil 1782 müüs parun Carl Gustav Rosen valdused 25 000 hõberubla eest komissar Carl Gustav von Baranowile ning 5. juulil 1796 andis Claus Gustav von Baranow mõisa 30 000 hõberubla eest üle parun Peter Rosenile. 5. novembril 1819 ostis valdused 35 000 hõberubla ja 1000 bankorubla (vene paberrubla – vastandina hõberublale) eest Malta ordu rüütel, Rootsi aadlisuguvõsa liige leitnant Woldemar Friedrich von Pistohlkors. Pistohlkorsile kuulusid ka Kaave ja Kurista ning paljud teised mõisad. 1837. aastal abiellus Otepäält
Mõned arvasid, et ta on nõid, mõned muid asju. Tegelikult oli see lugu nii, et vabadiku naisel oli sala- õnneandja, kes laste eest hoolitses. Kui naine noorena alles talus teenis, kutsus neitsi ta allika äärde ja andis talle kotikesega 12 lähkrikivi. Veel käskis neitsi tal igal korral, kui tal laps sünnib, ühe kivi allikasse visata. Nii siis naine tegi. Ilmus siis neitsi järvest välja ja pani lapsele mähkmete sisse hõberubla ja käskis selle lapse mehele minnes kirstu panna. Nii iga lapsega, kui lõpuks oli neid terve tosin. Kui esimene laps mehele läks, pandigi kirstu see hõberubla ja mõned hilbud, aga suur oli imestus, kui pärast seda uuesti avades see väärtuslikke esemeid ja münte täis oli. Ka nii oli iga lapsega. Üks väimees läks aga ahneks ja tahtis vabadikult rohkem kulda saada. Kui vabadik ausalt üles tunnistas, kuidas lood tegelikult olid, kaebas väimees ta kohtusse
Saula siniallikas asub Kolust 3 km Tallinna pool, maanteest kilomeetri jagu ida suunas. Minna tuleb jalgsi möödaa metsateed. Ohvriallikas on kristallselge allikavesi. Ohvriallika läbimõõt on 12-13 m, sügavus 3-4 m Vanasti käisid inimesed kauge maa tagant ohvriallika juurest tervisevett otsimas. Ilma ohvriannita ei tohtinud keegi sealt vett võtta. Ohvreid oli erinevaid, mida allikasse visati. Kõige mõjuvam oli rahaohver, eriti siis kui visati terve hõberubla. Muidugi ohverdati ka viljateri, riideid ja muid asju. Enne ohverdamist pidi hõberahaga kolm korda hõõruma haiget kohta, siis pidi seda kolm korda ümber pea vastu päeva keerutama ja siis viskama selle allikasse. Vesi aitas haiguste vastu ja silmahaiged käisid seal oma silmi pesemas. Mõned inimesed olid olnud tõsistes haigustes, aga allika vesi oli ikka kõik terveks ravinud. Sellepärast see allikas oligi nii püha.
selleks oli soov laiendada m õisamaid, uude 4 mõisakeskusesse ehitatud laudahoonete jmt n äol tõhustada karjandust, ning miks ka mitte nii nagu see tänapäevalgi tavaks parandada kogu omaaegse suurmajandi juhtimiss üsteemi. 1816. aastal aga H. L. v Löwenstern suri ning m õisamaad (v.a. võlgade katteks läinud metsatükk) koguväärtuses 110 000 banko ja 25 000 hõberubla läks üle tema pojale Eduard v. Löwensternile (H. Wistinghausen Quellenzur Gescichte der Rittergüter Estlands e'm 18. und 19. Jahrhundert (17721889) HannoverD öhren 1975.) Omanikud kasutasid peamõisana Alaveret, seega jäi Pikva viimasest majanduslikult ja juriidiliselt s õltuva kõrvalmõisa staatusesse. Seoses mitut laadi valdus õiguslike küsimuste ja keerukate pärilussidemete kaudu läks Alavere koos Pikvaga mõnikümmend aastat hiljem Ungern
Katk rändas neiu kuju võttes salamisi üle jõe, muundus siis valgeks kitseks ja jooksis kohe rehepapi juurde. Jõudiski kohale. Rehepapi kavalus aga aitas katku ära lollitada ja terve külarahva surmast päästa. Katk nägi inimesi rehetoas lebamas kui sigu põhus ja ei uskunud, et need saavad inimesed olla. Räägu Rein arvas, et võiks katku mõsa juhatada mida vähem neid raisku on, seda parem. Vahepeal võttis katk hõberubla kuju ja selle leidis kivi alt vana sõdur Timofei. Ta pani hõberubla suhu. Uuesti ootasid inimesed katku rünnakut. Nüüd võttis Hans plaani, et hüppab koos katkuga tulle, kui too peaks teda ründama. Nüüd kukkus Timofei surnult maha ja hõberublast sai valge siga. Katk oli jälle kohal Rehepapp astus seaga dialoogi ja palus, et ta kasvõi paarilegi ülaelanikule hinge sisse jätaks.Nii tahaks veel elada. Katku-siga aga vastas: ,,Mis elu see teil ka on! Hiilite
Ehkki Georg von Nolckenile kuulus 1817. aastast küll Luunja 3 mõis, ei saanud temast aga perekonna teiste valduste Mooste ja Kaagvere seaduslikku omanikku. Abielust krahvinna Catharina Louisa Münnichiga sündis perre 10 last. Kui Maria von Nolcken suri 1845. aastal Kaagveres, pärisid lisaks maavaldustele tema lapsed ka kopsakad võlad, mille kogusuuruseks arvestasid nad 21. augustil 1845. aasta koostatud nimekirjas 69 420 hõberubla ning 180 vakka rukkist. Võlasummade protsentide tasumine jagati kahte ossa: 52000 hõberubla protsendid tuli tasuda Mooste mõisa sissetulekutest, ülejäänud võlamaksed aga Kaagvere mõisakassast. Seisusekaaslastest võlausaldajate kõrval võib sellest nimekirjast leida ka võlgnevusi mitmetele mõisateenistujatele (valitseja, aednik, kokk, karjatalitaja lesk) ning magasiviljavõlgu. 2.2 Gustav von Nolckeni aeg 1846
väljakaevamiste käigus leiti rauaaegne kalme. Perelegendide järgi olevat praeguse Aaviku talu elaniku vanavanaema olnud mõisahärra vallaslaps. Kes seda nüüd, 130 aastat hiljem,enam tõestada või tõestamata jätta suudaks. Faktid on aga sellised, et kirikuraamatutes on vanavanaema isanime koha peal kriips, ja täpselt samal aastal, kui talutüdruk Miina salapärasest isast käima peale sai, leidsid kirjaoskamatu rannakalur Jüri ja tema naine Anna 200 hõberubla vaba raha, et Aavik talu eest käeraha maksta. Ja ühtlasi ka vallaslapsena sündinud pisitüdruk oma lastetusse peresse kasulapseks võtta. Sellise lepinguga osteti 1879.aastal tollasesse maaregistrisse kantud Aaviko talu 1881.aasta 22.juunikuu päeval siis päriseks. E.Piibeleht (2008) Selle talu lugu I. Isiklik blogi Pilte Aaviku talust Joonis 2. Väljakaevamised aaviku kartulikeldri ees 1940.a Joonis 3. Aaviku talust korjatud vanavara Eesti Rahvus Muusiomile.(1940) Joonis 4
Kirikus on altaripilt mis kujutab Jeesus Kristust. See on kunstimälestisena kaitse all. 1910. aastal valmistasid orelimeistrid vennad Kriisad kirikule oreli 2 manuaali ja 30 registriga. Aastal 1997. Tunnistati Võru Katariina kirik kultuuri mälestiseks.(2. www.vikipeedia.ee) (LISA 1 Foto 2) 3.2.Fakt Nime sai kirik Aleksandria Katariina järgi, kuid sellega peeti meeles ka keisrinna Katariina Teist, kelle korraldusel Võru linn asutati ning kes annetas kiriku ehitamiseks 28 000 hõberubla.(3. www.tln.edu.ee) 4. Kirumpää piiskopilinnus Kirumpää piiskopilinnus on linnus, mis asub Võru linna põhjapiiril ringtee ääres Võhandu jõe kõrgel kaljuseljandikul. 4.1. Ajalugu Esimesed kirjalikud allikad Võhandu jõe kaldal asuvast tartu piiskopile kuuluvast Kirumpää piiskopilinnusest on pärit aastast 1322. Mil Leedu vürst Gediminas selle purustas. 4.2. Linnuse rajamine
Aastast 1782 kuulub Särevere mõis koos küladega Juliane pojale Fabian Uexüll-Güldenbandile (surn 1831). Vahepeal oli mõis renditud 1795. aastal Georg von Wrangelile (surn 1831), hiljem panditi 9200 rubla eest mõis Fabian Johann von Schulmannile (surn 1809). 1811. aastal ostis mõisa koos küladega Fabian Wilhelm von Schilling (surn 1831) oma pojale Carl Raphaelile (surn 1855) Otto Fabian Uexüll-Güldenbandilt 40 000 hõberubla eest. 1854. aastal läks mõis pärandusena tema pojale Wolter von Schillingule (surn 1884). Peale isa surma päris mõisa 1885. aastal Walter von Schilling (surn 1923) ja kes oli ühtlasi ka mõisa viimaseks omanikuks. Praegune mõisa puidust härrastemaja on ehitatud 19. saj II poolel (täpne ehituse aeg on teadmata). 1860. aastal ehitati hoonele juurde puidust veranda. Hoone on kahekorruseline, kus
See puidust mõis asus uuest mõisast loodes ja praeguseks ei ole sellest säilinud muud, kui üks siloauk. Kuni 1825. Aastani oli Vasalemma Padise kloostri karja- ja abimõis, mistõttu ei pööratud sellele palju tähelepanu, kuni see kandus edasi T.Rammi järglastele. 17. Märtsil 1825 sõlmisid vennad Rammid lepingu, mille põhjal Thomas von Ramm sai Wasalema mõisa koos Allawaima vesiveskiga ning inventariga koguväärtuses 15 tuhat hõberubla. Vahepeal kuulus mõis veel Thomase pojale Peeter Carl von Rammile, kes müüs selle Theodor Boestedile 60 tuhande rubla eest. 1886. Aastal müüs T.Boestedt mõisa Baggehufwudti perekonnale, kelle valdusesse jäi mõis 1918 aastani. 1886 aastatel, kui mõis läks Baggehufwudtide valdusesse, hakati ehitama algsele mõisale abihooneid ja kõrvalhooneid. Praegune mõisasüda ehitati just Valerio von Baggehufwudti ajal, kes 1892. aastal kirjutas mõisa oma poja Eduardi nimele. Tema ajal, 1893
nakkusoht). Tolleaegses kirjanduses on andmeid kaanipüüdjate surmast, mida tingis verekaotus. Hiljem kasutati kaanide kogumiseks vanu hobuseid, kes aeti tiikidesse ja kelle külge kaanid kinnitusid. Kaaniäri oli tulus ettevõtmine. Nii peeti möödunud sajandi alguses Hamburgi lähedal igal aastal kaanilaata, kus nendega innukalt kaubeldi. Hinnalt olid kaanid üsna kallid. Möödunud sajandi algupoolel oli Venemaal kaaniäri aastakäive 6-10 miljonit hõberubla. Apteegikaan tänapäeval. Tänapäeval on neil biomeditsiinis soliidne koht, kaanisülje biokeemilist koostist on igati uuritud. Hirudiin osutus 65 aminohappe jäägist koosnevaks valguks, mis suudab täielikult blokeerida vere hüübimist soodustava trombiini. Üks hirudiinimolekul seob ühe trombiinimolekuli ja takistab soontes vereklompide tekke, samuti suudab hirudiin lagundada juba hüübinud klompe.
siia ravima ja elujõudu koguma. Vett viidi Fifth level sageli ka koju kaasa. Usuti, et Siniallika vesi tervendab kõik naha ja silmahaigused ning omab ka noorendavat võimet ning sestap ei ole arukas allikasse suplema minna. Üks naine ammustel aegadel teinud nii ja muutunud sealsamas titeks. Nii räägitakse. Kõige paremini pidi allikaveest abi saama siis, kui sinna visata hõberubla, kuid piisanud ka vask ja hõberahast, vanadest rahadest, viljateradest ja riietest. Siniallikas võib ennustada ka tulevase nime. Selleks tuleb kummarduda allika kohale ja nimesid nimetada. Kelle nime kohal tõuseb allika põhjast suur pahvakas setet, see ongi see õige. LAIUSE SINIALLIKAS Laiuse Siniallika kohta uskus vanarahvas, et ta võib saata nii vihma kui põuda, anda rohket lõikust või karistada ikaldusega. Kui põud ähvardas saagi kõrvetada, pidid kolm
valmistamine. 1853. aastal saigi Augustist tisler Peeter Hektori õpilane. Alguses oli August kõigest käskjalg. Nõnda möödus kaks aastat. Vähehaaval tislerioskused suurenesid. 1857. aastal suvel aitas August valmistada pildiraami, mis läks kirikule. See oli õpipoiss Augusti suurimaks tööks. 1857. aastal võttis August osa Tartu põllu- ja käsitöönäitusest. Ta valmistas näitusele saatmiseks nõelatoosi. Ta sai selle eest preemiaks 5 hõberubla ning tema nimi seisis trükitult lehes. See saavutus äratas tas suuremat edasipüüdu ning hoolt tulevikus. August õppis tisler Hektori juures 5 aastat ja sealt saadeti ta Erastvere mõisa tislerikohale. Erastveres ta sai suhelda endast haritumate inimestega ja õppis kombeid ning saksa keelt. Ta töötas Erastveres 4 aastat. Kunstnikutee algus. Kodunt võõrsile Weizenberg otsustas paar aastat reisida ja maailma näha. Koos Karnbachiga läks Weizenberg Saksamaale
17. sajandil kuulus mõis von Fersenitele, pärast Põhjasõda oli see Carl Magnus von Posse valduses. Selle Rootsi päritolu perekonna käes püsis Abja kuni 1780. aastani, mil haldusõigus maanõunik Carl Magnus von Posse poegadelt nende õemehele Friedrich Adolph von Stackelbergile üle läks. Nähtavasti ei toimunud üleminek ausal teel, mistõttu üks vendadest Gustav von Posse andis asja 1799. aastal kohtusse. Possede kasuks mõisteti välja 38 000 hõberubla, lisaks seitse 16 kuni 26 aasta vanust meessoost pärisorja. Uue härraga polnud rahul ka Abja talupojad. 1798. aastal kurtsid nad Voltveti kõrtsis oma halba elu Rencni pärishärrale, Õisu mõisniku vennale Friedrich von Siversile. Tema saatis kohale maanõunike kolleegiumi komisjoni. Talupojad ei kaevanud mitte niivõrd mõisniku kui mõisavalitseja Lofrenz Wissori peale. Talupoeg Lepa Jaak tunnistas, et seitsme päeva jooksul on teda üheksa korda pekstud ja
käes on olnud aegade jooksul Loodi, Vardi, Päri, Võisiku, Pahuvere ja Kaubi mõisad. Praegune mõisasüda on ehitatud Krüdeneride ajal. Mõis läks nende valdusesse, kui Christine Gerttude Bock abiellus 1758.a. Pärnumaalt pärit Friedrich von Krüdeneriga. Hilisklassitsistlike joontega härrastemaja valmis Berend Johan v Krüdeneri eestvedamisel aastail 1837-1838. Uhkete kaaristutega maakivist ait ja tall-tõllakuur on ehitatud aastatel 1846-1847. 1851 a. Ostis mõisa 40 000 hõberubla eest Ludvig Ratlef. Ludvig Ratlefi tütar Theophane (Fanny) abiellus 1858. a Heinrich Ludvig Valentin v Bockiga. Nii jõudis mõis jälle sama suguvõsa kätte, kes mitme põlvkonna vältel oli siin elanud. 1885 a kirjutati mõis Bockide nimele ja püsis nende käes kuni maareformini. Lahmuse mõis kanti peale L. Ratlefi surma 1873. a tema lesele Jennyle ja tütrele Fannyle. Lesk, kes elas sageli lahmusel, armastas suurejoonelist ja külalislahket seltskonnaelu.
„Katk ei peida end kuhugile kaugele, ta moondab end millekski ning ootab siis rahulikult, kuni aeg on käes ja tema vikat taas terav. Me peame ta üles leidma ennem seda.“ (lk. 100) Kõik asusid katku otsima. „Vana soldat Timofei tuulas rehe taga. Tal oli käes kang, millega kive ümber pöörata, et näha, mis peitub nende all. Nüüd upitas ta tagurpidi ühte eriti pirakat kivi, ja kui see vaikselt oma pesast välja libises ning kummuli pöördus nägi Timofei suurt hõberubla.“ (lk. 102). Timofei peitis hõberubla keele alla. „Katk oli kohal. Siga tuli rehepapi juurde ja ütles naerul näoga: „Ma teadsin küll, et te mind koidu ajal otsima hakkate, sellepärast võtsin hõberubla kuju. Ma ju tunnen teid, talumehi! Raha ei raatsinud leidjale näidata, vaid peitis kohe suhu, lootes mind ainult endale hoida.“ (lk.105) Kuid rehepapi kavalusega õnnestus katk siiski katk hävitada, rehepapp viskas sea tulla ning katk hävis. Kas ühe ahnus on hukatuseks kõigile
huvitanud. Kõige südamelähedasem tundus talle tisleri töö. 1853. aastal sai Augustist tisler Peeter Hektori õpilane. Algul teda pkasutati küll käskjalana, kuid vähehaaval tema tislerioskused suurenesid. 1857. aasta sügisel peeti Tartus põllu-ja käsitöönäitus. August otsustas sellest osa võtta. Ta valmistas näitusele saatmiseks nõelatoosi, mis oli kokku liimitud mitmevärvilistest puutükkidest. Weitzenbergile määrati 5 hõberubla preemiaks. Perel läks halvasti ja nad olid sunnitud viimaks maha müüma oma maja. Ema ja Marie asusid elama Saamuli Jaani juurde. Viis aastat õppis ja elas Weizenberg tisler Hektori juures. Sellipaberi saamiseks pidanud ta töötama kuueski aasta, kuid meister kauples talle tislerikoha Erastvere mõisa. Esimene aasta maksti talle ette, et saada tööriistad. Ta oli kaubaga rahul, kuid Jõksi jäi tema noorusearmastus, Hektori vanem tütar Anette.
1853. aastal saigi Augustist tisler Peeter Hektori õpilane. Alguses oli August kõigest käskjalg. Nõnda möödus kaks aastat. Vähehaaval tislerioskused suurenesid. 1857. aastal suvel aitas August valmistada pildiraami, mis läks kirikule. See oli õpipoiss Augusti suurimaks tööks. 1857. aastal võttis August osa Tartu põllu- ja käsitöönäitusest. Ta valmistas näitusele saatmiseks nõelatoosi. Ta sai selle eest preemiaks 5 hõberubla ning tema nimi seisis trükitult lehes. See saavutus äratas tas suuremat edasipüüdu ning hoolt tulevikus. August õppis tisler Hektori juures 5 aastat ja sealt saadeti ta Erastvere mõisa tislerikohale. Erastveres ta sai suhelda endast haritumate inimestega ja õppis kombeid ning saksa keelt. Ta töötas Erastveres 4 aastat. Weizenberg otsustas paar aastat reisida ja maailma näha. Koos Karnbachiga läks Weizenberg Saksamaale
1808.aasta märtsi ja juunikuu manifestiga kuulutas Aleksander I Soome igaveseks ajaks Venemaa osaks, kuid veel samal sügisel valiti Soomes uute valitsejate ettepanekul saadikud, kes pääsesid Peterburis tsaari enda jutule. 1809.aasta märtsis-juunis peeti ajalooline Porvoo Maapäev, kus Soome kuulutati suurvürstiriigiks ja Aleksander I selle valitsejaks. Autonoomse suurvürstiriigi pealinn oli algselt Turu, rahana hakkas kehtima vene hõberubla. Tsaari Venemaa ametlik sõda Rootsiga lõppes 17.septembril 1809.aastal, mille kohaselt Soome koos Ahvenamaaga loovutati Venemaale. 1811 liideti suurvürstiriigile Viiburi kubermang, järgmisel aastal nimetati pealinnaks Helsinki. Valitsus asus Helsinkisse alles 1819. aastal. Samm-sammult arenev majanduselu Soomel oli autonoomia algusest peale oma riigimajandus ja selle juurde kuuluv tolliamet. Piir keisririigi ja suurvürstiriigi vahel oli nii riikidevaheline- kui ka tollipiir
12), Uue-Kariste (Lisa 13,14), Vanamõisa; 1 kõrvalmõis – Kaarli; 1 riigimõis – Vana-Kariste. Neile lisaks ka 7 karjamõisat (Eesti mõisaportaal, 2017). 8 Talude päriseks ostmine Esimene talu osteti siinmail juba 1843. aastal Abja mõisas: samast vallast pärit vennad Johann ja Henn Kasse (Kase) omandasid 4000 hõberubla eest parun Georg Stackelbergilt Losu-Epu kolmehobusetalu. Talude ostmise protsessi tegelikuks alguseks Hallistes ning kogu Eestis võib pidada 1853. aastat, mil Abja „hull parun“ Reinhold von Stackelberg müüs korraga ära 25 talu ning 1854. aastal veel neli talu. 1856 aastal osteti Penujas 34 talu ning 1856–1858 Vanamõisas 136 tükki. Halliste kihelkonna taluhäärber – moodsa taluelu sümbol. Kokku omandasid Halliste talupojad 1850. aastail 93 talu.
Ta taht lihtsat sööki. Ja ega lihtsa inimesega ajas juttu." Krahvi pojapojad mäletavad tänaseni vanaisa lihtsat toidulauda: tangupuder, kooritud hapupiim ja soolaheeringas. Suviti oli alati ringi käinud pasteldes. Kui mõisasaksad ning pastorid on rahvapärimustes sageli piiratud kujud, kelle talupoeg üle kavaldab, siis Bergi puhul on otse vastupidi. Tüüpiline on lugu taluperemehest, kes varsti pärast uut aastat krahviga teel kohtudes talle head uut aastat soovib ja viimaselt hõberubla saab. Nutikas talumees soovib krahvile varsti jälle head uut aastat, kuid saab nüüd juba vaid vaskmündi. Kui aga talumees veel kolmandat korda krahvihärrale head uut aastat soovinud, siis oli viimane mühatanud: "Kulla talumees, kas nii läheb siis nüüd jaanipäevani välja?!" "Ükskord tulnu krahv mõtsast sõites," mäletati Otepääl. "Mõtsavarga kaenu, et härra tuleb. Käänuva kõrvale ja lännu ümber. Krahv jätnu hobese seisma, aidanu koorma välla ja ütelnu:
enamasti maksis mõisnik, riigitalupojad tasusid ise Nekrutiandmise kohustus ("verekümnis") (al. 1796) esialgu kaootiline, võeti suvalisi (nekrutitõmbamine), hiljem mindi üle liisutõmbamisele, vabastatud olid taluperemehed, kooliõpetajad ja kogukonna ametimehed, Liivimaal (al 1861 ka põhja-eestis) osteti end tihti eluks ajaks vabaks (algul 300, siis 1500 hõberubla) + teenistus maakaitseväes sõdade ajal · Kirikumaksud · Kogukondlikud maksud (teede korrastamine, kooli ehitamine jms) 1840ndatel talurahva "käärimine" rahutused, usuvahetusliikumine Omavalitsusorganite kujunemine: · Vallakogukondade kujunemine 19. saj. algul Vallakohtud (1804) · 3 liiget (mõisnik nimetas, peremeeste ja sulaste esindaja) · Lahendas talupoegade omavahelisi tüliküsimusi
Hilisklassitsistlikus stiilis kivist kirikuhoone ehitati 1836-1841. Kirik pühitseti esimesel pühapäeval pärast kolmekuningapäeva, 11. jaanuaril 1842. Kiriku ehitustöödega käisid kaasas mitmed raskused.13 Tööd kestsid plaanitust kauem, kuna kiriku torn varises ehituse käigus 25. septembri ööl kokku ning see tuli uuesti laduda. Paljud pidasid õnnetuse põhjuseks seda, et nurgakivi pandi ilma õnnistamiseta. Kokku läks ehitus maksma 22 000 hõberubla, seejuures materjali kohalevedu oli tasuta.14 Samuti saatis ehitust rahanappus, mistõttu tuli mitmed Geisti projektis kavandatud üksikasjad teostada lihtsustatud kujul. Näiteks oli torni ülemine kellakorrus projekti järgi plaanitud avatuks jätta ning alumise korruse avadele klaasist aknad ette panna. Säilinud fotode järgi on näha, et torni avade osas arhitekti nägemus ei teostunud, vaid kõik torniakanad suleti puidust luukidega. Ära on jäänud ka muid fassadi ehisdetaile
Hiljem kasutati kaanide kogumiseks vanu hobuseid, kes aeti tiikidesse ja kelle külge kaanid 37 kinnitusid. Kaaniäri oli tulus ettevõtmine. Nii peeti möödunud sajandi alguses Hamburgi lähedal igal aastal kaanilaata, kus nendega innukalt kaubeldi. Hinnalt olid kaanid üsna kallid. Möödunud sajandi algupoolel oli Venemaal kaaniäri aastakäive 6-10 miljonit hõberubla. Niisama kiiresti kui hirudoteraapia populaarsus eelmisel sajandil tõusis, see selle sajandi alguses ka langes. Põhjusi oli palju. Meditsiin arenes ja täpsustusid teadmised eri haiguste olemusest. Enam ei peetud haiguste ainupõhjuseks nn. halba verd. Kaaniravi taandus, et varsti uuesti päevakorda tõusta. 10.4 Hirudiin - biokeemiline salarelv nii kaanide elus kui ka biomeditsiinis Võib liialduseta väita, et just kaanisüljes leiduv hirudiin teebki apteegikaanist tuntud vereimeja
nooruses palju ringi rännanud, olevat innustunud Sveitsis kogetust. Saadakse aru, et kui talupoegade agraarküsimust reguleerida, võib oodata ka suuremaid sissetulekuid, samuti rahutusi vältida ning negatiivsest majanduslikust perioodist välja tulla. Üks moment, mis paljuski Eestimaa rüütelkonda reformide teele innustas 1802. aastal sisse seatud Krediitkassa, millest mõisad said laenu võtta. Sinna oli riik andnud sisse laenuna üsna suure summa (pool miljonit hõberubla). Sellist kassat sooviti ka Eestimaa alal. Sammud astutakse kiiresti. 1802 kevadel kiirelt koostatakse uus talurahva regulatiiv, mille juunis 1802 Maapäev ka heaks kiidab. Esitatakse kinnitamiseks Aleksander I-le. Keiser ei tekita probleeme, annab oma kinnituse 28.09. 1802. Tehakse ka talupoegadele teatavaks. Teksti tõlkijaks Keila pastor Otto Reinhold Holz (?). Seadus algab sõnadega Iggaüks... Selle kehtestamine jääb 1803. aastasse. Põhipunktid:
Aga pettust sõprade vahel olla ei tohi." Tigapuu tõmbaski juba tikust tuld, aga Indrek ei saanud rahakotti kuidagi taskust välja. Põhjuseks oli nimelt see, et Indrek ei tahtnud Tigapuule näidata, kuipalju tal tõepoolest raha oli. Nõnda pidi see mitu tikku enne lõpuni põletama, kui oodatud ese silmanähtavale ilmus. Aga enne oli ta juba taskus avatud ja suuremad rahad temast käsikaudu kõrvaldatud, nii et sisse oli jäänud ainult üks hõberubla ja mõned vaskrahad. Nähes, kui vähe Indrekul kotis raha, ütles Tigapuu etteheitvalt: ,,Kuidas sa nii vähese rahaga julgesid kodust välja tulla? Või oled sa suurema jao kuhugi kõrvale toimetanud? Ära sa, jumala pärast, raha kasti pane, sealt lüüakse ta kohe üle." ,,Pole mul teda kasti ega kuhugi mujale panna," vastas Indrek. ,,Noh, siis pidi küll vana ise su puhtaks poleerima," arvas Tigapuu. ,,Sest ega siis inimene ometi nii kerge karmaniga linna sõida. Palju sa vanale andsid
annaabi.ee 
