Güiro
Sõna "güiro" tulebki
Antillide põlisrahvaste tainode keelest.
Guiro on kuivatatud õõnes pudelkõrvits, mis on ühest otsastavatud ja mille ühel küljel on
palju parallelseid sälke, mida siis pulgakesega kraabitakse. Selle pulga nimi on pua.
Tavaliselt ei ole sälgud sümmeetrilise kujuga. See võimaldab mängides tekitada nii pikki kui
lühikesi helisid. Sagedamini on guiro valmistatud nii, et puad ülespoole tõmmates tekivad
pikad helid ja allapoole tõmmates lühikesed.
Guirot mängitakse nii, et seda hoitakse vasakus käes, kusjuures pöialt hoitakse heliava taga,
et pilli paigal hoida. Paremas käes hoitakse puad. Tavaliselt saadab guiromängija end
lauluga ja kui bänd kasutab guirot, siis on see tavaliselt solisti käes. Selles suhtes sarnaneb
guiro marakaga, mida samuti hoiab tavaliselt solist.
Guiro teisend on muusika rütmis raputatav pudelkõrvits, mis on kaetud võrguga, millele on
kinnitatud klaaspärlid või kuivad puuviljaseemned