Tuumajaamad
Kera suhteliselt väikeses keskosas,
reaktori nn aktiivtsoonis, läbis telliseid kaks silindrilist avaust, millesse asetati metallilist
uraani või selle oksiide sisaldavad alumiiniumpadrunid. Kokku viidi aktiivtsooni umbes 50
tonni uraani, mille mass ületas kriitilise massi ja milles seetõttu võis kulgeda isearenev
lõhustumis-ahelreaktsioon. Aktiivtsoonis uraanipadrunite vahel olev grafiit etendas
neutroniaeglusti osa, välised kompaktsed grafiidikihid aga moodustasid peegeldi, mis suunas
neutronid tagasi aktiivtsooni, kui nad sealt uraani-235 tuumasid lõhustamata või uraani-238
tuumades neeldumata välja lendasid. Et ahelreaktsioon ei algaks enneaegselt, paigutati
reaktorit ülalt alla läbivatesse spetsiaalsetesse kanalitesse kaadmiumvardad, mida oli kerge
üles tõsta ja alla lasta. Kaadmium neelas ahnelt neutroneid ega võimaldanud neil
laviinitaoliselt paljuneda. Varraste järkjärgulise reaktorist väljatõmbamise teel oli võimalik
annaabi.ee 
