Felix Mendelssohn
nii üldaineid, klaveri- ja viiulimängu ning teooriat. Zelter(õpetaja) õhutas ka
Mendelssohni sügavat huvi ja kiindumust Bachi muusika vastu. 9-aastaselt debüteeris
ta pianisti ning 13-selt dirigendina.
1820-30-ndail aastail Mendelssohn reisis palju Itaalias, Sveitsis, Prantsusmaal,
Sotimaal, Inglismaal, kus pälvis tähelepanu nii pianisti, helilooja kui dirigendina.
Reisimuljed kajastusid romantikuile tüüpiliselt ka tema loomingus (Itaalia- ja Soti-
sümfoonia, Veneetsia gondlilaulud) Aastast 1835 kuni surmani elas ja töötas ta
peamiselt Leipzigis; õpetas Konservatooriumis, juhatas Gewandhausis kontserte,
propageerides varasemat ja kaasaaegset muusikat.
1847.a. kevadel suri tema armastatud õde Fanny vapustusest toibumata lahkus ka
Mendelssohn (38-aastaselt!) sama aasta sügisel (insult).
Erilise populaarsuse, nii helilooja kui oreli-ja klaverivirtuoosina ning dirigendina
saavutas Mendelssohn Inglismaal, kus juhatas muuhulgas eriti suurvorme, näit. 1847